Arvustus. Pliidi manu, seltsimehed!
Uus raamat
Olga ja Pavel Sjutkin
"Nõukogude kokakunst"
Inglise (!) keelest Eve Rütel
Tammerraamat
205 lk.
Iga kord, kui tuleb peale hõllandus, kui kaunis ikka oli värske saia lõhn kooli vastas, kangi alt läbi, keldripoes, tahaks end näpistada või vähemalt padjaga pähe lüüa.
Oli lõhn. Miskipärast veeti sinna sai umbes neljanda vahetunni aegu. Võtsid pooliku – haa-haa on oma kohal – surusid sisusse mulgu, sinna toppisid rosinatega kohukese, vajutasid pala laiaks ja oi.
Padi või näpistamine peaks meelde tuletama, et maias tundub see suuresti, kuna oldi ju noor, rohi oli, taevas, tänapäeva noorus on hukas, muu pläma. Muidu oli see ju paras jama riik ja aeg. KGB ja partei jäi vanemate inimeste reaks, selle kohta suud täis ei võta. Tühjad letid, eks ja, miskipärast tulevad meelde igal pool töllerdavad ehitusvägede soldatid, keda vanemad karta käskisid.
Pole parata, vehi oma Euroopa passiga palju tahad, kasvatuse järgi tuleb end ikka üsnagi nõukogude inimeseks tunnistada. Kelle üks peamine, hädast tingitud omadus oli veendumus, et kui ei saa, siis kuidagi ikka saab ja kõike saab millegagi asendada.
Üks sõber ilkus kord, et kui nõukogude inimene näeb katkist kodumasinat, siis küsib kohe, kas kruvikeerajat on, kohe teeme korda... Mis parandaja, need on teada, võtavad viis rubla ja siis ütlevad, et ei tea, mis telepurgil viga on. Lihas ja luus, kuigi enamasti lõpeb tõdemusega: nüüd on ikka täitsa p...s ja garantii väärtusetu. Et siis peitke nõukogude inimese eest tööriistu ja öelge katkise masina kohta, et küll ise hakkama saate. Sihuke veider mõtteviis.
Milline siin raamatus on kaunisti edasi antud. Mitte ainult, mida tehti ja kuidas, vaid ka miks. Kui sa krabad endale kööki, mis parajasti leidub, siis teed seda, mida annab teha, mitte ei lähe lumehelbekese kombel laua alla tihkuma, sest idud olid otsas. Nuga pole? Puhastame heeringa kruvikeerajaga!
Vaadake ilmakuulsat Olivier' salatit, mida me tunneme kartulisalatina. Kust see nõukogude inimene pidi võtma vähisabasid või laanepüid, kummad käivad originaalis. Kõlbab kana või keeduvorst kah, niikuinii oli Olivier ise ohkinud, nähes, kuidas jõhkrad venelased tema taldrikule laotud kunstipärasuse majoneesiga üle kallavad, segi pööravad ja siis alles õgima kukuvad. Barbarid frakkides, nagu vist vanem Dumas nalja viskas. Need olid veel keisriaegsed venelased, mitte mingid maikades proled, eh.
Ei maksa põlastada ega häbeneda, et me selles ajas ikka veel sabapidi sees oleme. Ei ole ka mingi tagasi punasusse õhkamine. Võiks võtta kui julgustust algajale – ei pea hakkama möllama kohe sisefileedega, kõigepealt õpi praekartulid lihakonserviga ära. Ning et kokkamine ei ole üldse nii keeruline, kui väidavad need igasugused kõigekallimate nugadega ja ainult seitsme neitsi reitel lihvitud pannidega pühapäevakokad.
Parim osa on, mõistagi, manu jutustatud lood. Kuidas nõukogude rahvas konserve sööma saadi. Praegu kiirustamisest või oskamatusest tunda andev konserv oli kunagi kallipoolne riskikäitumine. Üldse mitte nii ammu. Mida õieti tähendas kurikuulus kalapäev ja kuidas sellegi saab teha maitsvaks. Toredad „nõukogude rahvaste köögid” on lahti seletatud, kah täiesti lihtsaks. Sõnaga, nii kõhurõõmu kui teadmisi küllaga, vahvat pildimaterjali, mis võibolla uskumatuna tundub, ka.
Hea, et ma enne lugemist pool ämbrit kotlette sisse õgisin.
Toimetaja: Valner Valme