Arvustus. Märkmeid elavast majast
Uus raamat
Margus Pikhof
"Lunastuse garnison"
Tammerraamat
190 lk.
Kadunud Hardo Aasmäe ütles kunagi, et Nikolai Morozov on näide sellest, kuis pikaajaline vangistus on inimesele kasulik.
Mainitu oli ühenduses keiser Aleksander II mõrvamisega, võllast pääses, sai eluaegse, ära istus 25 aastat, mille jooksul võttis ette tugeva eneseharimise tee ja väljus targa mehena, keda tsiteerisid keemikud, füüsikud, ajaloolased ja kes veel kõik.
Mis imevangla see tsaristlik küll oli, kuhu võis tellida raamatuid, ajalehti, tinti, paberit. Solženitsõn kah imestas, et lööb terrorist akna katki, kohe pannakse uus klaas asemele ega pisteta isegi kartsa, GULAGis oleks mühatatud pärast korralikku töötlust saabastega: külmetage, rahvavaenlased, kui värske õhk meeldib.
Mispärast, kui kunagi peaks olema juhust autoriga trehvata, olgu elusast või elektroonilisest peast, küsiks kohe: mees, aga kuidas sa türmis raamatuid kirjutasid? Kui telefonid on keelatud, pastakas vist loetakse külmrelvaks, mida see tõepoolest on, südameverega kempsupaberile või?
Ükskõik, kuidas, väga hästi kirjutasid.
Mees.
Kahetsusväärselt pole varasemaid lugenud, aga nüüd väga tahaks. Kõik on lahe. Lämbugu tigedusse need, kes ütlevad: võeh, rets, kirjutab ka veel.
Lugu lühidalt ja, hoidku, et liigset ei lobiseks, järgmine.
Võetakse kuskil kuskil USAs kinni venelane, kes on hirmus küberkuritöötaja. Müüb bitcoin'de eest narkotsi, tellib mõrvu. Teadagi. Kirglik riiklik süüdistaja mõistab kohtult välja nuiata poisile mitusada aastat, nagu seal kombeks. Aga pakutakse ka diili. Võid istuda kümme aastat salastatud Venemaa vanglas, keel suus, kõik teed lahti. Kuigi see on karmim. Palju karmim.
Satub siis tüüp Lunastuse Garnisoni, kus veel koledam kui ette kujutada oskaks. Ainult väga värvikad tegelased. Narkoparun on veel pea kõige sõbralikum. Konginaabrist seaduslik varas notib suvaliselt vaid seepärast, et lapsevägistajast kõnts ei pea elama. Peale kõige tehakse möödaminnes riiklikult salastatud inimkatseid. Natuke ulme poole kisub, aga Venemaal on kõik võimalik.
Rohkem jutust endast ei räägi, ei taha kellelgi lugemiselamust ära rikkuda. Elamust saab siit rohkesti ja veel enam.
Kiidaks niisama. Juba moto eest, mis võetud Grigori Rasputinilt. Lunastusest jutt, siis on see loomulik, loomulikkus aga teravmeelne. Kes siis veel, kui mitte Griša, keda mürk ega kuul võtnud, vaid jääauku ära uppus. Tema nimelt käis hlõstide usulahu alla, mis leiab, et lunastuse Issanda ees saab inimene läbi patukahetsuse – aga et pattu kahetseda, tuleb kõigepealt patustada.
Siin otsivadki kõik lunastust, ega leia. Põgenemisteed ja vastumeelse eluküünla kustutamist niikuinii. Jabur, aga vaatamata koledatele stseenidele on jutt lõbus. Võtab korduvalt itsitama küll. Kasvõi see, mis juhtub, kui retsikambale naisretsid tuppa juhatatakse ja ülemkaabakas Ivan sunnitakse neiule komplimenti tegema. Oi, appi.
Ei kutsu küll üles autorit uuesti vangi panema, kus ta enda väite järgi on hea kirjutada, sest segajaid pole, aga sooviks ikka jõudu, jaksu ja nobedaid näppe klahvidel. Juveelipoed on niikuinii rikastele, ei oska kannatanutele väga kaasa elada.
Toimetaja: Kaspar Viilup