Arvustus. Tallinna ei olnud olemas

Uus raamat
"Villem Reimani ja Jaan Tõnissoni kirjavahetus aastatel 1891-1917"
Koostanud Tarmo Piir
Toimetanud ja kommenteerinud Kristina Lepist
Ilmamaa
400 lk.
Õigupoolest pole vist ilus võõraid kirju lugeda. Aga kui need on saadaval, läheb ikka põnevaks küll. Nende kahe puhul igati. Isegi mitte see, millest nad nii väga kirjutavad, kuigi on natuke naljakas, kui hilisem Nuustaku hertsog Tõnisson tegeleb põhiliselt rahamurede üle kaeblemisega ja läbi lillede pastorihärraltki nuiab. Et ikka eesti asi ajada, "Postimees" välja anda, aga kaastöölised laisad, lohakad, ahned ja see Eduard Vilde koos Karl August Hindreyga on ülepea mööda mehed.
Kummaline ja kuidagi lõbus on pihta saada – võibolla – et neil aastatel ei olnud Tallinna olemas. Vähemalt kui üks möllas Tartus, teine kuskil Kolga-Jaanis. Ma nüüd pean vist väga vabandama kõigi seal elavate, sealt pärit inimeste ees, aga pidin kaardi pealt Wikipediast järele vaatama, kus see üldse on. Ilus koht peaks olema, kui ma midagi ülepea Võrtsuäärest tean.
Tallinna polnud olemas, sest kummalgi polnud sinna asja. Seal toimetas Päts oma "Tallinna Teatajaga" ja "Päevaleht" ilmus ka seal, aga tõsine Eesti elu oli mõlemale lugupeetavale ikkagi Liivimaal. Päris raske mõista. Praegu. Sada aastat möödas kah ja pole enam kedagi, kelle käest küsida. Ainult kirjad, mälestused, muidu kirjapandu. Kust avaneb mingisugune täiesti teine maateaduslik mõtlemine.
Kui on miskit asja ajada, tehakse seda Piiteris. Kuhu sõidetakse justkui möödaminnes. Ja Riia, kus pesitseb kindralkuberner, kes pole iseenesest paha mees, aga tahab ärarääkimist, see on siinsamas. Viljandi on küll olemas ja tähtsam kui, no võite ise arvata. Sinna oleks ikka vaja kah ajalehe kontor asutada koos muu eestluse ussipesaga. Pärnuga on omad lood, aga see on ikkagi täiesti teine linn kui praegu.
Eestluse ussipesa.
Parunite meelest.
Kes on nagu kreeka koor klassikalises tragöödias, kuskil taustal olemas ja laulavad mingit oma viisi. Kui silma peal ei hoia, vehivad kulissid sisse. Või üritavad näitejuhiks oma selli läbi suruda. Kes on üks täiesti jama mees mõlema kirjutaja meelest ning tuleb aga jälle sõita Piiterisse, parimal juhul keisri enda jutule.
Täiesti teistsugune maailm, mis sunnib enda meelest ajaloos suhteliselt haritudki meesterahvast pidevalt teatmeallikate poole pöörduma. Et millest üldse jutt. Jaan Tõnisson, aatemehisuse kehastus, Vene impeeriumi repressiivorganite teenistuses, kohtu-uurija abi kuskil Mženskis. Kahtlusta või valesti kirjutamist, Mtsenski maakonna leedi Macbeth ju uduselt meeles. Hans Pöögelmann, va kommar, on veel täiesti hea, aus, eestimeelne ajakirjanik. Tammsaarega koos hiljem töötasid ja, kui siin hapuks läks, pani Pöögelmann tõenäoliselt New Yorkis ühes Jack Londoniga napsu.
Peab kogu aeg vahtima kaarti, mõtlema, kuis tollal, kõigest sada aastat tagasi, jooksid teed, rajad, ülbelt öeldes jõujooned täiesti teistmoodi. Hakka või – enda meelest – aru saama Igor Gräzini juttudest, kuis Liivimaa oli midagi täiesti muud kui praegu väidetakse. Ajalooavastaja tunne tuleb peale, arvatavasti ekslikult.
Vana-Liivimaa teemasse praegu isegi ei läheks. Peavad veel mässukõneks.
Toimetaja: Kaspar Viilup