Idee tuli 2007. aasta sügisel ja eks ta kodust tuli, pojaga vesteldes. Algne seeme pandi mulda siiski Lapimaal. Olime 2000. aastast teinud eestlastele Soome rattaretki, igal aastal augusti teises pooles, kui Soomes juba turismihooaeg lõppenud ja lapsed koolis. Eestis see kestis veel ja me viisime mitusada eestlast Soome. Viimast korda toimuski see 2007. aastal Lapimaale, kus ühel talutrepil esines kuulus soome-saami õdede bänd Angelit. Nende kontserdil armusin ma folkmuusikasse, vaimustusin sellest ja Lapimaalt tagasi tulles oli folgipisik sees. Hakkasin huvi tundma, et mis siin Eestis selles vallas toimub.

Ma ei olnud kordagi käinud Viljandi folgil, pikka aega juhatasin plaadifirmat TopTen ja seal me produtseerisime hoopis teistsugust muusikat. Sai tehtud tüdrukutebände nagu Vanilla Ninja, Nexus, Ice Cream ja teisi ansambleid, nagu Pasadena, nii et sai elatud popmuusika sees. Selle muusikaga tegeledes tundsin ennast halvasti, tundsin, et see pole nagu mina, mõnest küljest isegi häbenesin, kuigi tundsin ka uhkust, et bändid on nii kuulsad. Aga ikkagi teadsin, et see pole minu muusika.

Kui ma kümme aastat tagasi avastasin enda jaoks folkmuusika, siis teadsin kohe, et see on see, millega ma tahan tegeleda, see läheb minu isiksusega hästi kokku. Folgiringkondades võeti seda vastu kuidagi nii, et see on ju popimees, mis ta nüüd siia tuleb, aga eks ma olen ennast selle kümne aastaga tõestanud ka. Tookord käis mul poeg Villu veel keskkoolis, juba oli loodud ühine firma eesmärgiga kontserte korraldada ja tema tulistas ideid, mida võiks teha. 

Olime teinud juba Viru Simmanit Kadrinas, armastus Lääne-Viru vastu oli olemas. Olin ka Tapal koolis käinud ja töötanud Kadrinas, seega mõtlesime, et võiks midagi Lääne-Virumaal teha. Kui ma olin Villu iga idee peale mõnda aega nina kirtsutanud, ütles ta: no hakkame siis Viru Folki tegema, kui sulle folk nii väga meeldib! Sellest võtsin kohe kinni: oh, hea mõte, võiks teha küll. Algul kaalusime pikalt, et kus seda võiks teha ja kuna olime Kadrinas Viru Simmanit teinud, oli üks mõte Kadrina, siis tuli Lammasmäe puhkekeskus mõtetesse, aga seejärel sattusin ühele tolleaegsele sõbrale oma ideest rääkima ja tema ütles kohe: Käsmu! Selle kohaga mul kokkupuudet polnud, mõtlesin, et väike küla, aga siiski sõitsime Aarne Vaiguga sinna ja hakkasime platsi otsima.

Kui teed sellise suure ürituse, peab ka parkimise peale mõtlema, kontserdikohti on ju lihtsam leida kui parkimiskohti. Küsisin ka Ando Kivibergi käest nõu, sest selgus, et tema isa elab Käsmus ning sealne rahvas oli Andole juba ammu rääkinud, et tee Käsmus ka midagi. Ando ei olnud vedu võtnud ja kui mina rääkisin oma plaanidest, ütles ta: seal rahvamaja taga on hea plats, võta natuke puid maha, kive tuleb ka natuke veeretada, aga vaata see plats üle ja tee folki seal. Minu mõtetes oli aga suur festival.

Olin kuulnud, et Ando alustas Viljandi folki ka väikesel platsil paarisaja inimesega, meie ambitsioonid olid aga hoopis midagi muud, mitte kahesaja või isegi kahe tuhandega, vaid veel suuremalt. Kui võtta see pilt, millisena tahtsime seda festivali näha, tuli ette meenutus Palangast, kus sai mitu suve suvitamas käidud. Seal oli tänav ääristatud müügikohtadega, elavat muusikat tuli igalt poolt, ja me Villuga kujutasime ette, et Käsmus võiks samamoodi olla: kaubandus, söögikohad ja elav muusika igal sammul. Selle järgi sai ka alustatud. Palangas ei olnud tegelikult festival, aga seal sõitsid näiteks velorikšad ja meilgi oli see mõte, et võiks olla hobuvankrid või velorikšad, mitu lava ja nii edasi. Siis mõtlesime, et nii suurelt ei saa me kahekesi hakkama, vaja tiimi taha.

Mul oli tükk elu seljataga, sõpru ja tuttavaid küllalt, mõtlesin, et kes võiks olla sellisest teemast huvitatud. 1988. aastal alustasime roheliste rattaretkede korraldamist, sealt oli tiim olemas, selleks ajaks olid ka ka Soome rattaretked just lõpetatud ja inimesi sai sealtki kaasa haaratud. Mõtlesin ka, et kes võiks olla folgiga seotud ja kel oleks kogemust ning Ando Kiviberg ütles, et sul oleks vaja programmijuhti, temal on aktiivseid tudengeid. Saatiski mulle Sandra Sillamaa kontaktid, kes on tänasel päeval väga kuulus muusik, Eesti ühe kuulsaima ansambli TradAttack liige. Tollal oli veel lihtsalt tudeng.

Esimesel koosolekul, mis toimus 1. detsembril 2007 Käsmus Kirjanike majas, kus osales ka Sandra, ta kuulas ja ütles siis: ma ei osanud arvata, et te midagi nii suurt planeerite, mina tõstan küll käed üles, ma ei julge nii suurt ampsu võtta ja mul pole ka kooli kõrvalt aega nii palju. Siis kujunes välja nii, et hakkasin ise programmi tegema. Olen seda juba kümme aastat teinud ja see on mu peamine prioriteet selle festivali juures. Kokku panna programm, mis endale meeldib ja oleks huvitav ka teistele.

Mul pole erilisi kohustusi kellegi ees. Kui näiteks Viljandi pärimusmuusikafestivali programm peab mingilgi määral olema pärimusmuusikaga seotud, siis minu jaoks on folgi mõiste suhteliselt laiapõhjaline ja mul on võimalus valida esinejad, kes pakuvad nii endale kui Käsmu publikule midagi huvitavat. Enamik neist pole väga tuntud, aga kui nad on head, siis nad avastatakse seal. Käsmust on mõnedki noored alustanud ja jõudnud kaugele. Nii see kümme aastat on käinud.

See on olnud suhteliselt stabiilne, kuna nägemus festivalist oli algusest peale selline, nagu see praegu on. Aastatega on olnud väikesi muudatusi, aga festivali suurus pole muutunud ja ka tiimi suurus on enam-vähem sama, natuke ehk suurem kui päris alguses. Ma ei tea praegugi, palju meid on. Esmaspäeval oli meil koosolek, seal oli 16 inimest, kaks olid Skype'is, puudu oli paar, nii et meid on praegu paarkümmend inimest, tuumik, kes käib koosolekutel ja arutab asju. Kohapeal on veel sadakond vabatahtlikku ja need, kellelt on teenus sisse ostetud.

Neid, kes kohapeal festivali heaks töötavad, on kuskil poolteistsada. Kaubandusfirmasid, kes väljas on ja publikut teenindavad, on suurusjärgus viiskümmend. Kauplejaid on ka varieeruvalt umbes paarsada inimest. Esinejaid on kolmesaja ringis, seega neid, kes midagi teevad ja lihtsalt ei naudi, on umbes 700. Käsmu kohalikud on ka tegevuses, kes pakub majutust, kes toitu, nii et lõpuks läheneb festivali heaks töötavate inimeste arv tuhandele.

Loobumismõtteid pole seni olnud, raskeid hetki on olnud majanduslikult. Esimesel aastal turule tulek ei olnud majanduslikult lihtne, sai tehtud korralik meediakampaania, mis maksis päris palju. Ilm vedas alt, oli palju sajuhoogusid, uus asi ka, igal juhul esimesel aastal oli suur majandusmiinus, kuid see emotsionaalselt positiivne laeng oli tohutu, inimesed olid vaimustuses. Vaatamata miinusele ei mäleta ma, et oleks olnud mõtet asi katki jätta.

Vastupidi, oli mõte, et sai nii hästi ära tehtud, alus on loodud ja paneme nüüd edasi. Kuna olin juba aastaid meelelahutusturul olnud, oli ka usaldus välja teenitud, ja kuigi kõiki arveid oli esimesel aastal raske maksta, oli teiseks aastaks koormus kadunud ja siis hakkas hästi minema.

Sõna ju levis, et on suurepärane festival. Käsmus kohtuti inimestega, keda polnud aastaid näinud, publik on teistest kohtadest erinev, ka Viljandi folgiga see ei kattu kuigivõrd. Kui kümme aastat tagasi sai festivalile toimumisaega planeeritud, panin Viru Folgi teadlikult viimaseks. Kõik algas tollal juuli keskel Hiiu Folgiga, nüüd on esimeseks juunikuine Seto Folk, mis sündis vahepeal Viru Folgi eeskujul. Siis tuli Viljandi pärimusmuusika festival, mille järel väike Märjamaa Folk. Ma paningi meie oma lõppu, et kui on keegi, kes pole veel folgist väsinud, siis on see neile. Ma pole kusagile vahele trüginud ja nii see ongi jäänud, Viru Folk on kaks nädalat pärast Viljandi oma.

Kui keegi küsib, et kunas sinu oma on, siis selleks on hea valem: Viljandi folk on alati juuli viimasel täisnädalavahetusel ja Viru Folk on alati kaks nädalat hiljem. Seda on võimalik välja arvutada, ükskõik millise aasta kohta. Viru Folgi kõige esimesed kuupäevad, mis üldse saavad olla, on 6.-8. august ja kõige tagumised tähtajad on 12.-14. august. Seal ta kõigub ja vahest on koos Ööjooksu ja Arvamusfestivaliga samal nädalavahetusel ja vahest kukub kokku Weekendiga. Need on erinevad asjad, aga mõni käibki mitmetel üritustel ning suvi on nii lühike, et konkurents paratamatult ikka on, selle vastu ei saa. Kui alustasime, polnud ükski mainitud üritustest veel sündinud.

Jah, mul tuleb pisar silma küll, kui miski liigutab. Meelde tulevad öised kontserdid, mis on väga head olnud ja kuhu rahvast satub vähem kui õhtusel ajal. Kord oli meil öösel pool neli Käsmu Rahvamajas Anne Türnpu lavastus „Eesti loitsud“. See oli nii äge, kusjuures öise aja kohta oli rahvamaja suhteliselt täis, mitte küll nii, et ei mahuks enam sisse, aga kõik kohad olid täidetud. See oli üks ilusamaid elamusi.

Teine väga eriline kontsert oli see, kus esines USA Läänerannikult täiesti tundmatu bänd, keda pakkus üks sealne promootor, nii et kui nad siia jõudsid, küsisid nad: kuidas te meid leidsite? See oli bänd, kellel oli nii eriline helikeel, nii äge muusika. Kontsert oli jälle öösel kell pool üks metsalaval ja see oli üks ägedamaid elamusi. Ameerika Läänerannikult bändi tuua on väga kallis, aga neid tahaks veel kuulda. Neil polnud sealt võimalik kõiki pille kaasa tassida, nii et ma nägin vaeva, leidmaks selliseid pille, nagu nad tahtsid. Lõpuks taipasin Aarne Saluveerilt küsida, Otsa koolil olid need pillid olemas. Üks pill tuli Kehrast ühe õpilase käest, aga need said kokku aetud ja tulemus oli midagi ääretult kaunist. Festivalil on kõik kontserdid head, aga mõni on lausa eriline!

Meenub ka üks Soome perekond, kes väitsid, et on külastanud üle maailma väga paljusid festivale, aga see siin on maailma parim! Mida ilusamat oskab veel festivalikorraldaja kõrv kuulda tahta?

Minu põhiteema ei ole üldse muusika, siia olen juhuslikult sattunud, minu põhihobi on lapsest peale olnud linnud. Esimesed vaatlused said üles tähendatud kümneaastaselt, 1971. aastal, linnuteema on mul kogu aeg paralleelselt läbi elu käinud. Kui kaheksandas klassis kirjutasin referaadi teemal „Kelleks saada?“, siis kirjutasin ornitoloogi elukutsest, see oli mu unistus. See sai ka täidetud, ma ei ole seda kutset küll päevagi õppinud, aga iseõppijana saavutasin sellise taseme, et alates 1989. aastast sain tööd Eesti Noorte Loodusmajas, mis reformide käigus on küll kaotatud, aga olin seal aastaid ornitoloogiaõpetaja. 10-11 aastat olen Tallinna koolides teinud linnulauluõpet, sajad ja sajad lapsed saavad igal kevadel neid teadmisi. Mitte ainult lapsed, ma teen linnuhommikut ka Jazzkaarel, kuskil 8-9 aastat, teen igal pool, kuhu mind vaid kutsutakse.

Ma olen spetsialiseerunud ennekõike linnulaulule, laul ja pesad on minu teemad ja olen saavutanud oma teadmistega taseme, kus võin teisi õpetada. Olen praegu Eesti Ornitoloogiaühingu nõukogu esimees, püüan seda organisatsiooni igati aidata, niipalju kui ise oskan. Teadusest olen väga kaugel, kuigi olen aastakümneid linnuteemat meedias propageerinud. Praegu on jäänud lasteajakiri Hea Laps, kus ma igas numbris mingit lindu tutvustan. See käib kogu aeg paralleelselt ja kui ma ei oleks muusika valdkonda sattunud, siis ma oleksin ilmselt linnuteadlane.

Nooti ma ei tunne ja paljud imestavad, et kuidas sa lindude laulul vahet teed, nad on ju nii sarnased? Minu kõrva jaoks on linnulaulu eristamine nii elementaarne asi, aga nooti eristada on minu jaoks raketiteadus. Korraldustööks muusikas ei ole vaja nooti tunda, saab ilma hakkama.

Tahaks loota. Garantiid ei saa anda. Millised on ohud? Kui näiteks Käsmu külas midagi nii muutub, et seal ei saa enam teha, siis ükspuha kuhu mujale festivali kolides pole see enam see. Omal ajal reformi käigus see Noorte Loodusmaja kaotati, viidi Noorte Tehnikamajaga kokku, tuli kolida teise kohta, kitsamatesse oludesse, siis enam seda tunnet ei tulnud, sai natuke vindutud ja siis lihtsalt katki jäetud. Arvan, et festivaliga on sama teema, kui seda tuleb kolida, pole see enam see ja siis võib ka tegemise isu üle minna, see pole endast sõltuv asi.

Omal tervist ja energiat järgmiseks kümneks aastaks jätkub ja tahaks loota, et ka Käsmuga kõik jätkub, aga mul pole õigust midagi garanteerida. Mis minust sõltub, selles osas võin öelda: jah, Viru Folk jätkub!