"Minu isa lugu on ühe keskmise Eesti mehe lugu 20. sajandil," sõnas Mälberg "OP-is" ja selgitas, et tema isa sündis 1939. aastal Tartus. "Pärast oma isa surma tuli tal koos emaga rännata mööda Eestimaad, elada erinevates kohtades, käia mitmel pool koolis, aga ühel hetkel jõudsid nad Aavere mõisa juurde, kus isa hakkas koolis käima."

Mälberg selgitas, et tema isa jutustas talle alati lugusid sellest imelisest mõisast, mida mõnel pool nimetatakse ka rüütlimõisaks. "Ta rääkis, et Aavere mõis oli uhke, siin olid kõrged tornid ja kellad, selle ümber oli imeilus park uhkete puude, hoolitsetud teeradade, eksootiliste põõsaste ja huvitavate taimedega," lisas ta ja mainis, et nõukogude ajal oli seal hooldekodu. "Need inimesed pidasid seda aeda ja mõisa korras."

"Tänavu augustis sai mul 20 aastat Rakvere teatris töötamist ja ma sain aru, et Tamsalu kant on Rakverele päris lähedal," nentis ta ja tõi välja, et ühel päeval läksid nad isaga koos Aavere mõisa otsima. "Me sõitsime mööda neid teid ja ei leidnud seda kohta, sest teed olid muutunud ja ei olnud neid raudteejaamu, mida isa mäletas."

Viimaks nad siiski leidsid portsu vanu puid ja said aru, et see allee on siin olemas. "Me tulime lähemale ja leidsime ka müürid, aga mu isa oli kurb ning ütles: "Näed, mis juhtub, kui elu ei ole"," ütles Tiina Mälberg ja kinnitas, et need sõnad jäid talle kuidagi hinge. "Ma vaatasin ringi ja ühel hetkel taipasin, et elu ju tegelikult on, kasvab väike vahtrakene, kibuvits vohab, aga ei ole inimesi ning ei ole seda kultuuri, mida need inimesed sel ajal oma hoolitsemisega siia tekitasid."

"Kui inimene ka lahkub, siis elu ja mälestused ju jäävad," mõtiskles ta lõpetuseks.