Märkamatult on saanud mööda neli aastat sellest, kui luudeni lõikavalt kurb "I Should Live in Salt" juhatas sisse suurepärase The Nationali plaadi "Trouble Will Find Me". Septembri alguses avaldatud "Sleep Well Beasti" avav vähemalt sama nukker "Nobody Else Will Be There" ei pruugi küll esimesel kuulamisel samaväärselt niita, kuid ei jää ka oluliselt alla. Kui peale maksude ja surma saab maailmas millegi peale kindel olla, siis selle, et kurva muusika kroonimata kuningad The National ei ole suutelised halba plaati salvestama.

Kui eelmisele albumile üldse midagi ette heita võis, siis seda, et oma rokilikuma poole ansambel vaat et hülgas. Et seekord sama ei juhtu, demonstreerib juba plaadi teine lugu "Day I Die" – harukordne näide muusikapalast, mis on korraga masendavalt morbiidne ja teisalt piisavalt reibas, et konnata ka mööda raadioeetreid. Kui paljud ansamblid suudaksid laulda oma surmapäevast viisil, mis mõjub ühtaegu kurvalt kaduvalt ja teisalt kaunilt ning elujaatavalt, kuulajasõbralikult ja ületamatult distantseeritult.

Samasugune veider segu melanhooliast ja helgusest on ka plaadi esiksingel "The System Only Dreams in Total Darkness" (vt alt live-esitust). Aga suur süsteem süsteemiks, ansambel toimetab peamiselt siiski oma emotsionaalses mikrokosmoses, lauldes suhetest, väikestest hetkedest elus, pinna all pulseerivatest tundmustest, kohtumistest ja lahkuminekutest, algustest ja lõppudest.

Matt Berningeri vokaal laotub üle muusika ühtlase kergusega ja samas pidevalt otsast murdudes. "Born to Beg" koos taustakooriga võiks leida koha mõnel Leonard Coheni plaadil. Ja nagu bänd juba poole albumi peale vähe loomingulisi tiibu sirutanud ja radu vahetanud poleks, annab "Turtleneck" oma viniseva kitarriga välja peaaegu punkmuusika mõõdu. Ootamatu musklipingutus bändilt, kelle ehk suurim oht on olnud kerge ühetoonilisus oma kesktempo meloodiate ja ühtlaselt paksu melanhooliaga. "Sleep Well Beast" on justkui väga vaikne ja sissepoole hõõguv plaat, mis mõnel hetkel ootamatult täiel rinnal elule lahvatab.

Kogu plaadi teine pool voogab siiski taas tuttavamasse sängi. Aga kuidas saaks seda bändile ette heita, kui lood on sedavõrd ilusad ja lõikavad vahepeal naha alla nagu mõõdetult. Kulg muutub pärast ootamatut pulsikõrgendust rahulikuks ja sügiseseks. "I’ll Still Destroy You" on vaatamata ähvardavale pealkirjale imekaunis, vähemalt sama ebatavalise nimetusega "Carin at the Liquor Store" samuti. Lüürika on paiguti sedavõrd isiklik, krüptiline, märke ja viiteid täis, et keeruline on aru saada, millest jutt täpselt käib. Valge keskklassi mehe saba ja sarvedeta ängi on ansamblile ka pidevalt ette heidetud. Aga The National on puhtalt oma muusika pealt emotsioonide edasi kandmises sedavõrd mõjus, et ehk polegi sõnad niivõrd olulised.

Ballaad "Dark Side of the Gym" tundub suhteliselt ideaalse loona, mille saatel kusagil kooli ballil kallima vastu liibuda ja õhtusse keerelda. "Guilty Party" räägib aga ajast,mil kogu see esimene tähetolm ammu tuulde pühitud on. Ehk on selles loos peidus plaadi kõige emotsionaalselt intelligentsem ja ka valusam õppetund, mida oma väikeses inimpeas enamasti kõige keerulisem mõista – et keegi ei pea alati tingimata süüdi olema, kui elu plaanitud rööbastelt kõrvale kisub. Kui pealkirjas mainitud metafoorne koletis võimust saab. See on elegantne pillide mäng klahvide, kitarrikeelte ja õrna trummitausta vahel – ilus, õrn ja distantseeritud nagu kogu plaat.

Muide, kaks nimetatud lugu tulevad õigupoolest mängimisele vastupidises järjekorras, seega ehk on kogu The Nationali nukruses ikkagi lootust ja taamalt piiluvat helgust rohkem kui esmapilgul näib.