Arvustus. The Nationali vaikne ja vali kurbus ({{commentsTotal}})

The National
The National Autor/allikas: Facebooki esinduspilt

Uus plaat
The National
"Sleep Well Beast" (4AD)
8/10

Märkamatult on saanud mööda neli aastat sellest, kui luudeni lõikavalt kurb "I Should Live in Salt" juhatas sisse suurepärase The Nationali plaadi "Trouble Will Find Me". Septembri alguses avaldatud "Sleep Well Beasti" avav vähemalt sama nukker "Nobody Else Will Be There" ei pruugi küll esimesel kuulamisel samaväärselt niita, kuid ei jää ka oluliselt alla. Kui peale maksude ja surma saab maailmas millegi peale kindel olla, siis selle, et kurva muusika kroonimata kuningad The National ei ole suutelised halba plaati salvestama.

Kui eelmisele albumile üldse midagi ette heita võis, siis seda, et oma rokilikuma poole ansambel vaat et hülgas. Et seekord sama ei juhtu, demonstreerib juba plaadi teine lugu "Day I Die" – harukordne näide muusikapalast, mis on korraga masendavalt morbiidne ja teisalt piisavalt reibas, et konnata ka mööda raadioeetreid. Kui paljud ansamblid suudaksid laulda oma surmapäevast viisil, mis mõjub ühtaegu kurvalt kaduvalt ja teisalt kaunilt ning elujaatavalt, kuulajasõbralikult ja ületamatult distantseeritult.

Samasugune veider segu melanhooliast ja helgusest on ka plaadi esiksingel "The System Only Dreams in Total Darkness" (vt alt live-esitust). Aga suur süsteem süsteemiks, ansambel toimetab peamiselt siiski oma emotsionaalses mikrokosmoses, lauldes suhetest, väikestest hetkedest elus, pinna all pulseerivatest tundmustest, kohtumistest ja lahkuminekutest, algustest ja lõppudest.

Matt Berningeri vokaal laotub üle muusika ühtlase kergusega ja samas pidevalt otsast murdudes. "Born to Beg" koos taustakooriga võiks leida koha mõnel Leonard Coheni plaadil. Ja nagu bänd juba poole albumi peale vähe loomingulisi tiibu sirutanud ja radu vahetanud poleks, annab "Turtleneck" oma viniseva kitarriga välja peaaegu punkmuusika mõõdu. Ootamatu musklipingutus bändilt, kelle ehk suurim oht on olnud kerge ühetoonilisus oma kesktempo meloodiate ja ühtlaselt paksu melanhooliaga. "Sleep Well Beast" on justkui väga vaikne ja sissepoole hõõguv plaat, mis mõnel hetkel ootamatult täiel rinnal elule lahvatab.

Kogu plaadi teine pool voogab siiski taas tuttavamasse sängi. Aga kuidas saaks seda bändile ette heita, kui lood on sedavõrd ilusad ja lõikavad vahepeal naha alla nagu mõõdetult. Kulg muutub pärast ootamatut pulsikõrgendust rahulikuks ja sügiseseks. "I’ll Still Destroy You" on vaatamata ähvardavale pealkirjale imekaunis, vähemalt sama ebatavalise nimetusega "Carin at the Liquor Store" samuti. Lüürika on paiguti sedavõrd isiklik, krüptiline, märke ja viiteid täis, et keeruline on aru saada, millest jutt täpselt käib. Valge keskklassi mehe saba ja sarvedeta ängi on ansamblile ka pidevalt ette heidetud. Aga The National on puhtalt oma muusika pealt emotsioonide edasi kandmises sedavõrd mõjus, et ehk polegi sõnad niivõrd olulised.

Ballaad "Dark Side of the Gym" tundub suhteliselt ideaalse loona, mille saatel kusagil kooli ballil kallima vastu liibuda ja õhtusse keerelda. "Guilty Party" räägib aga ajast,mil kogu see esimene tähetolm ammu tuulde pühitud on. Ehk on selles loos peidus plaadi kõige emotsionaalselt intelligentsem ja ka valusam õppetund, mida oma väikeses inimpeas enamasti kõige keerulisem mõista – et keegi ei pea alati tingimata süüdi olema, kui elu plaanitud rööbastelt kõrvale kisub. Kui pealkirjas mainitud metafoorne koletis võimust saab. See on elegantne pillide mäng klahvide, kitarrikeelte ja õrna trummitausta vahel – ilus, õrn ja distantseeritud nagu kogu plaat.

Muide, kaks nimetatud lugu tulevad õigupoolest mängimisele vastupidises järjekorras, seega ehk on kogu The Nationali nukruses ikkagi lootust ja taamalt piiluvat helgust rohkem kui esmapilgul näib.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Katja Novitskova näituse avamine KUMUs

Galerii ja video: Kumus avati Katja Novitskova isikunäitus

Rahvusvaheliselt tunnustatud Eesti kunstnik Katja Novitskova avas täna oma päris esimese Eesti isikunäituse. KUMU kunstimuuseumis avaneb möödunud aasta Veneetsia Biennaali Eesti paviljonist tuttav düstoopne maailm täis elavaid masinaid ja piltskulptuure geneetiliselt muundatud eluvormidest.

Kadri Karro jagas "Terevisioonis" näitusesoovitusi

Kadri Karro näitusesoovitused: Novitskova, Lapin ja "Riik ei ole kunstiteos"

Areeni peatoimetaja Kadri Karro andis tänahommikuses "Terevisioonis" kolm soovitust põnevamate näituste kohta, mida lähiajal külastada. Valikusse jõudsid Katja Novitskova neljapäeval avatav isikunäitus ja Leonhard Lapini ülevaatenäitus Kumu kunstimuuseumis ning EV100 raames avatud "Riik ei ole kunstiteos" Tallinna kunstihoones.

FILM
Guillermo del Toro "Vee puudutus"

Filipp Kruusvall: "Vee puudutus" on ennekõike muinasjutt

Guillermo del Toro "Vee puudutus" heitleb Oscari-lahingus ei rohkem ega vähem kui kullale. Kriitik Filipp Kruusvall rääkis "OP-ile", et kuigi "Vee puudutus" on suur segu kõikvõimalikest erinevatest žanritest, on ta ennekõike ikkagi muinasjutt.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Eesti noor disain "Uus vaev" avamine

Galerii: tarbekunsti- ja disainimuuseumis avati Eesti disaini vastuolulisi 80ndaid käsitlev näitus

Neljapäeval, 22. veebruaril avati Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis 1980. aastaid kui Eesti disaini üht vastuolulisemat ja keerulisemat kümnendit esitlev näitus. Näitus pealkirjaga "Uus vaev. Eesti noor disain 1980. aastatel" keskendub tollal alustanud noorema põlvkonna esindajatele ja nende loovate väljundite tutvustamisele. Tegemist on esimese laiema Eesti disaini seda kümnendit kajastava käsitlusega.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mihkel Kunnus on semiootik, publitsist, esseist ja kirjanduskriitik.

Mihkel Kunnus: kriitikupalk oleks hea samm edasi, kuid tekitaks tugeva avaliku surve

Tallinna Ülikooli meediaõppejõud Indrek ibrus rääkis hiljuti ERR-ile, et ajakirjandus on kriisis ning süsteemne kultuurikriitika toetamine aitaks kultuuriajakirjanduse taset tõsta. 2015. aastal lõi kultuuriministeerium kirjaniku- ja kunstnikupalga projekti. Pärast kolme aastat on palgasaajate arv tõusnud kümnelt kuueteistkümnele. Kas sarnast palka või stipendiumi oleks vaja ka kultuurikriitikutele? Semiootik ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus ütles, et stipendium või süsteemne tasu kriitikule oleks hea samm edasi, kuid teiselt poolt tekitaks see tugeva avaliku surve.

"Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name")

Tõnu Karjatse filmikomm: kaunis armastuslugu "Kutsu mind oma nimega"

Itaalia filmilavastaja Luca Guadagnino sensuaalne, romantiline draama "Kutsu mind oma nimega" on juba saanud auhindu parima kohandatud stsenaariumi eest, stsenaristiks on James Ivory ja algallikaks André Acimani romaan. Eeldatavasti läheb filmil hästi ka Oscarite jagamisel, sest teised konkurendid on vähemalt selles kategoorias mõnevõrra nõrgemad.

Eestlased tormavad kingitusi ostma alles 23. detsembril.

Sada Eesti mõtet. Eesti rahvas ametist ja mõistusest

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: