Uus sari
"Stranger Things"
Režissöörid: Matt Duffer, Ross Duffer
2. hooaeg (2016-...)
Netflix

Sotsiaalmeedia ning välispress võttis vendade Dufferite nostalgilisest väikelinnaulmekast kümne küünega kinni, sarja kiideti ning selle ümber heietati, tekkis fänkond, kuulati ikoonilist heliriba. Lähikuudel ei pääsenud sellest keegi, sind polnud olemas, kui "Stranger Things" nägemata.

Selline tagasiside ja kiidulaul oli ootamatu ilmselt nii sarja tegijatele kui ka Netflixi tähtsatele ninadele, sest otseselt ei ole selles mudelis midagi uut. 1980. aastate nostalgiavõnked, millel "Stranger Things" põhineb, on just viimastel aastatel popkultuuris rohkem esile kerkinud. J.J. Abramsi "Super 8" oli üks-ühele sama - lapsed, kõhe ulme, 80ndate pehme retro -, Nicolas Winding Refni "Drive" kasutas ka sarnaseid motiive.

Vennad Dufferid ei karda aga erinevalt varasematest näidetest olla lollakalt otsekohesed ja enesestmõistetavad. Nende 1980. aastate maailm on karikatuurne, täpselt selline absurdne klišeede mikrokosmos, mida tutvustasid meile toonased hitt-õudusfilmid nagu "Elm Streeti luupainaja" ("Nightmare on Elm Street") ning "Gremlinid" ("Gremlins").

Kuid nii see ongi loogiline - aastakümned lähevad mööda, ebaolulised märgid hägustuvad, kultuurilisse mällu jäävad alles aga tähtsamad elemendid, läbi mille jääme seda aega meenutama. "Stranger Things" ei ole aga ainult retro, pelgalt sellega ei mängiks välja.

Esimene hooaeg suutis tugeva stsenaariumi abil kiiresti südamesse pugeda - õrn ulmeudu, mis kogu lugu katab, ning loomulikud karakterid läksid korda ja kiskusid looga kaasa. Hoiduti naivismist ning vaatajat ei peetud lolliks. Perefilmilikkus oli vaid kest, mille alla peitus julge, n-ö munadega lugu, kus lapsed ropendavad ja on omanäolised kaabakad, mitte suvalised jobud.

Mitmes mõttes jätkab teine hooaeg täpselt samast kohast. Sündmustik leiab taas aset väikelinnas Hawkins, mis on aastatagusest kriisist toibumas ning elu näib vaikselt paika loksuvat. Will (Noah Schnapp), kes esimeses hooajas oli pimedate jõudude käes lõksus, ei pääse selgi korral kergelt. Ema Joyce (Winona Ryder), politseinik Jim Hopper (David Harbour) ja sõprad-tuttavad teevad kõik endast oleneva, et päästa ta kurjuse küüsist ning taguda pahad sügavikku tagasi.

Kui aga avahooajas ei surunud ulmefaktor end tugevalt peale - sari esitles end pigem "Twin Peaksi" laadi müstilise väikelinnakrimkana -, siis värsked osad vajuvad sügavale fantaasiasohu, ning seda kohati isegi otseses mõttes. Suurest edust tulenevalt on tegijatele sülle kukkunud kogukam eelarve, tänu millele on pimedusemaailm veel kõledam, lögasem ja mastaapsem kui varem, lisaks on kõiksugu kolle ja monstrumeid kordades rohkem (demo-koerad!). Kogu ebamaisus näeb see-eest väga ilus välja, nagu üks korralik ulmekassahitt, mida on suisa patt väikeselt ekraanilt vaadata

"Stranger Things" ei ole kordagi varjanud oma mõjutust filmiklassikutest. Möödunud aastal võis tajuda selget austusavaldust Stephen Spielbergi kultusteostele "Kolmanda astme lähikontakt" ja "ET", ent uus hooaeg läheb veel kaugemale.

Eleveni minimalistlik mõttemaailm kasutab esteetiliselt samu võtteid kui Jonathan Glazeri "Naha all" ("Under the Skin"); koobastes ronimine ja seiklemine meenutab "Kõurikuid" ("The Goonies"), mida rõhutab ka sarja lisandunud lapstäht Sean Astin; pahategelaste välimus on laenatud H. R. Gigeri kuulsatelt "Tulnuka" ("Alien") kollidelt (samuti on justkui meenutusena sarjas kaasnäitlejaks Carter Burke, kes tuttav just filmist "Tulnukad" ("Aliens")) ning Willi päästmine kurjuse käest keerab hüsteeria ja paanika samamoodi põhja nagu õuduslegend "Vaimude väljaajaja" ("The Exorcist").

See pole aga kriitika, vastupidi, harva näeb filmitegijaid, kes vaba käega suudavad põimida ühe ajastu legendid moodsaks ja värskeks linateoseks.

Sarja suurimaks tugevuseks on taas just tegelased. Sündmuste keskmesse asetuv sõpruskond, kuhu kuuluvad pidevalt kurjusega pahuksisse sattuv Will, häbelik hurmur Mike (Finn Wolfhard), naljamehest nohik Dustin (Gaten Matarazzo), ülbik Lucas (Caleb McLaughlin) ja supervõimetega Eleven (Millie Bobby Brown), on dünaamiline, nende karakterid ei ole üheplaanilised, vaid muutuvad ajas. Nad on karismaatilised ja armsad, sümpaatia nende vastu on vältimatu.

Sinna kampa lisandub värsketes episoodides ka temperamentne punapea Max (Sadie Sink), kelle julgus ja vilumus mänguautomaatidel (haa!) paneb võnkuma mitmegi poisikese enesekindluse ja isegi südame. Uutest tegelastest väärib mainimist ka Maxi vend Billy Hargrove (Dacre Montgomery), kes on lihtsalt hämmastav molkus.

Kõigi nende muutuste, võrdluste, uute näitlejate ja kasvanud rahamägede kõrval on "Stranger Things" jäänud ikkagi üllatavalt samaks. Võrrand, tänu millele töötas esimene hooaeg, ei ole laias laastus muutunud ning see väärib kiitust. Kriitikud on küll ette heitnud, et "uus hooaeg on ebaoriginaalne" ja "pole enam seda sama vunki, mis eelmisel aastal", aga on omaette oskus ehitada põnevat hittsarja suletud kogukonnas, kus kasutada on vaid käputäis tegelasi.

Praegu see veel toimib ja kõik on hästi, tuleb loota, et asi ei lähe nii absurdseks kui Supermani noorpõlvest rääkivas sarjas "Smallville", kus lõpuks olid igal teisel inimesel supervõimed.

Reetmata midagi sisulist, hoiatan siiski ette, et hea ja igati kvaliteetse hooaja juures on täielikuks mustaks plekiks seitsmes episood, mis astub välja tuttavast kogukonnast ja katsetab midagi "uut". Justkui hea mõte, mille aga kehv stsenaarium tapab juba esimestel hetkedel. Kokku tuleb segu "Üksida kodus 2'st" ("Home Alone 2"), "Terminaatorist" ("The Terminator") ja "Visa hingest" ("Die Hard"), mis näeb lihtsalt ekstraloll välja.

Aga kui selle vahele jätate (mida võib täiesti vabalt teha!), siis on tegemist ikkagi viimase aja telesarjanduse tipptasemega. Ei räägita poliitikast ega ühiskondlikest valupunktidest ning ega Dufferite stsenaarium ka midagi väga erilist pole, aga keda huvitab? Minul oli küll väga tore nädalavahetus seigeldes Hawkinsis koos nende meeldivate tegelastega, lisaks hea muusika ja ilusad visuaalid - isiklikult ei oska küll midagi rohkemat nõuda. Kvaliteetne meelelahutus.

PS! Tore oli kuulda The Police'i "Every Breath You Take" korraks mõnes muus kontekstis kui Star FM-i reklaamis...