Tänavune suvi pole koguperefilmide rindel just eriti õnnestunult möödunud. "Jääaja" viienda osa tegid kriitikud halastamatult maatasa, Spielbergi suurejooneline "SSH" kukkus kinodes haledalt läbi, "Kalatüdruk Dory" ei vastanud täielikult aastatepikkustele ootustele ning "Lemmikloomade salajane elu" pole midagi erilist. Ega "Minu sõber lohegi" ülemäära silma paista, aga äraütlemata nigela filmisuve võtab positiivsel noodil kokku küll.

"Minu sõber lohe" jutustab südamliku loo poisikesest, kes viieaastaselt perega autoõnnetusse satub ning selle tagajärjel lohega kohtub (kellega siis seda juhtunud poleks, eks?). Poiss jääb lohe seltsis sügavasse laande elama lausa kuueks aastaks, kuni ta metsaraide käigus küllalt vastumeelselt uuesti tsivilisatsiooniga kokku puutuma peab. Päästeoperatsiooni sellest aga ei kujune, kuna väikelinna elanikud pole sugugi kindlad, mida metsistunud poisi või hiiglasliku lohega peale hakata.

Lõviosa sündmustikust leiab aset 80ndatel ning seda on tunda stiilis, mis selgelt vanemate vaatajate nostalgiat õhutab. Eriti jõuliselt siiski tollasele popkultuurile rõhuda ei saa (vähemalt mitte "Stranger Thingsi" tasemel) – see peletaks ilmselt väiksemad vaatajad ära –, aga viiteid nii visuaalis kui üldises tunnetuses jagub. Retrohõngulises atmosfääris filmi "Minu sõber lohe" võlu suuresti peitubki – võimalik, et tegemist on "muru oli vanasti rohelisem" stiilis mõtteviisiga, aga möödunud sajandi lastefilmid jäävad meelde siirusega, ning sama õnnestub mööndustega ka antud teosel.

"Minu sõber lohe" on suviste blockbuster'ite trendi silmas pidades vaikne, tagasihoidlik filmike, mis vaatajate tähelepanu hoidmiseks ekstravagantse möllu ja ülemeeliku tempo asemel südamlikkust kasutab. Selle kasuks räägib ka asjaolu, et isegi teose antagonistina üles seatud metsaraiduril (rollis sarmikas Karl Urban) on tegelikult soe süda sees ning tema pealtnäha kurjad plaanid lihtsalt ignorantsist tingitud. Perekondlikke väärtusi rõhutatakse pea iga võimaliku tegelase kaudu ja järjepidevalt, aga kordamise tunnet ei teki – noorema vaatajaskonna peale mõeldes on säärane inimlikkust ja positiivsust õhutav propaganda (sõna parimas mõttes) igati asjakohane.

Negatiivsema külje pealt ei saa üle ega ümber kolmedimensioonilisest pildist, mida lastefilmide puhul nähtavasti täiesti mõtlematult ikka ja jälle peale surutakse. On siililegi selge, et kallim kinopilet stuudiole lõppkokkuvõttes rohkem kasu toob ja 3D pole mulle kontseptsionaalselt isegi vastumeelne, aga kui see teosele tõepoolest midagi juurde ei anna ning lavastaja visiooni pigem segab kui võimendab, tasuks filmi terviklikkuse huvides rahajanust üle saada. Kõnealuse linateose korral kehtib see tavapärasest enamgi, kuna digitaalne 3D pole küll see, mis vaataja meeleolus 80ndatesse tagasi viiks.

"Minu sõber lohe" väärib vaatamist, eriti kui tänapäevased multikatrendid pisut ära on tüüdanud. See on südamlik lugu poisist ja lohest, armastusest ja sõprusest, mis oma lihtsuses võluda suudab.

Treiler: