Polygon Teatri "Kõik normaalsed inimesed" on tähelepanuväärne tükk mitmes mõttes.

Esiteks on see suurepärane näide vähe praktiseeritavast nn tandem-kirjutamisest. Näidendi autoreid on seekord kaks: Aidi Vallik ja Piret Jaaks. Seda ei tule tihti ette ja ei tahaks küll meelevaldselt teiste eest mõelda, kuid võib ette kujutada, et autori loominguline vabadus ning harjumus oma sõnade ja lõpptulemuse eest ise vastutada ei loo just mugavaimat pinnast kirjutamaks tükki teisega koos nii, et haavamata ei jääks kaasautori nägemus, kirjastiil ja panus. Nii et, braavo! See läks täkkesse.

Kahe autori visioonid annavad tegelaskujudele värve, nüansse ja oma maailma sügavust juurde. Aidi Vallik ja Piret Jaaks on kirjutanud tüki ka tekstiliselt nauditavaks: sõna on tabav ja loomulik, midagi ei pitsita, ei pane kulme kergitama - kõik tundub, nagu olekski noorte elust maha kirjutatud.

Stella, Magnus ja Kenneth moodustasid noortest peaosalistest ühtlase trio. Claudia Robin Andros mängis Stella usutavaks, leides veenva tasakaalu noorusliku naiivsuse ja tundlikus eas tütarlapse eneseteadvuse vahel. Joosep Spirka Kenneth mõjus oma heatahtlikkuses ja kohatises kohmetuses siiralt. Madis Joosep Toomeli pahelisuse sugemetega Magnus andis kogu tegevusele ja sündmustikule käimalükkavat jõudu ja energiat. 

Hästi sulandusid noortega ka Karin Rask ja Päär Pärenson. Nende rollide iseloomud olid loodud vastandlikud - närvilise (kohati lausa hüsteeritseva) Raski mängitud ema tasakaalustas rahulik ja rahustav isa karakter. See vastandus töötas hästi, kuigi kas polnud emaroll kohati oma hüsteerilisuses veidi ülepingutatud? Vast oleks sama efekti võinud saavutada ka grammi võrra emotsiooni maha võttes.

Stella, Magnuse ja Isa tüpaažid tundusidki tegelikult võrreldes teiste rollidega veidi mitmekihilisemad ja sügavamad, võib-olla ka seetõttu jäid kuidagi eredamalt meelde. Kusjuures, Päär Pärensoni tahaks lavalaudadel ja sõnateatri rollides tihemini näha. Täiesti kindlalt ja absoluutselt kasutama talent Eesti sõnateatris. Niivõrd usutavaid ja loomulikke rollilahendusi on Eesti teatrisse rohkem vaja.

Teiseks oli hea näha noorte entusiasmi laval. Üle keskmise tugevad näitlejatööd, suhteliselt võrdne tase ning energia olid nauditavad. Selles tükis oli pidevalt terve trupp laval ning sellised olukorrad ongi vaatajale hea indikaator nägemaks kogu trupi taset - olles osa n-ö taustabändist, tuleb murdosa sekundiga välja, kes on mõttega kohal ja elab oma rollis. Ja kes seda suudab, seda on huvitav jälgida ka siis, kui sõnaline roll on minimaalne - neid hetki ning näitlejaid oli palju.

Nii et siit ka soovitus noortele näitlejatele - ei maksa heituda, kui peaosa veel kanda ei antud, tõeline anne paistab välja ka siis, kui roll väiksem, sest see võib vaatajale rohkem korda minna kui peaosalise sooritus. Siin oli lavastaja Tamur Tohver väga head tööd teinud! Stseenide jaotus ja lavastuse rütm olid väga head jälgida, lavastus sujus ning seda kandis Elu suure algustähega. Kõik osalised oli kohal, ja elasid laval ning hingasid seda hetke. See on juba suur väärtus ning nakatab ka publikut.

Hästi mängis kaasa ka minimalistlik lavakujundus. See lubas noortel särada ja lavakujundusega mänguliselt ümber käia. Stsenograafia ei varjutanud osatäitjaid, ei mõjunud imposantselt, liiga jõuliselt, vaid oli kohal kui võrdne partner.

Tegelikult on noortetükiks tituleeritud "Kõik normaalsed inimesed" vajalik vaatamismaterjal nii lapsevanematele kui ka ükskõik mis eas publikule. Kohati võib see kogemus olla mõjusamgi kui noortele endile.

Tasandeid ja kihte on tükis palju, kriipivad teemad ja naer (kohati läbi pisarate) annavad tänapäeva noorte maailmast ja igapäevareaalsusest huvitava ja tõetruu pildi. Hea ja mõnus on näha ka entusiastlikke ja siiraid noori laval, kes teevad oma asja kire ja naudinguga. Eks märgiline ole ka, et tükk on sisuliselt välja müüdud, mis annab tõestust, et sellist lavastust on väga-väga vaja.