Neil Young, tutvustades end käesoleva plaadi alguses: "Muuseas, ma olen kanadalane", armastab Ameerikat. Küll aga ei seedi ta karvaotsaski praegust USA valitsust eesotsas president Donald Trumpiga. Seega jätkab "The Visitor" sarnast poliitilist liini, mis sai kehtestatud eelmisel koostööplaadil Lukas Nelsoni ansambliga Promise of the Real, "The Monsanto Years" (2015). Nii deklareerib Young avaloos, et Ameerika on juba suur, viidates sama loo lőpus ka paremäärmuslaste Charlottesville'i rallile, imestab, kuidas küll elada, kui pukis on endine telemängu saatejuht, kes muudkui pragab ja hoopleb ("Almost Always") ja osutab, et trellide taha vőiks Trumpi vastase asemel minna hoopis tema ise ("lock him up") laulus "When Good Got Bad". 

Ka "The Monsanto Years" oli äärmiselt politiseeritud ja sealne GMO-vaenamine vőis paljudele kuulajatele mőjuda totaalse tőrvatilgana meepotis. Samas oli muusikaline osa piisavalt tugev, et poliitilist jutlustamist välja kan(nata)da. Siinsed ideed tunduvad paraku tihti vähearendatuina. Tegu on kas poolikute ideedena vői viisidega, milles on popilikku tunnetust üksnes rudimentaalsel moel. Kaheksa minutit vältav "Carnival" omab potentsiaali, aga takerdub liialt ühe kindla idee kordamisse selle varieerimise ja arendamise asemel. Young ja saatebänd kőlavad folgilikumalt ja vähem rokkivamalt vőrreldes eelmise plaadina, aga jääb puudu sellest sisendusjőust, mis eelmisele kauamängivale kasuks tuli. 

Osad ideed siiski väärivad tähelepanu. Näiteks seitsmekümnendate vaimus meloodia palas "Fly By Night Deal", mida lőpetab pőnevalt kärisev soolo. Ka springsteenilik "Stand Tall" kannab oma ambitsiooni enamvähem veenvalt välja ning tundub täitsa sümpaatne, et Neil Young peab tähtsaks avaldada toetust naistele, vähemustele ja keskkonnale, vastukaaluks sedasorti retoorikale, mida paraku paljudelt eesti kultuuritegelastelt viimasel ajal kuuleb. Kőrva torkab kőige enam esiksinglina avaldatud "Children of Destiny", vaheldudes elektriseeriva rokienergia ja kinemaatilise balladeerimise vahel, kasutades ära suurejoonelisi orkestreeringuid. Kahtlemata hümnilik, vőibolla veidi ülespuhutud, aga kindlalt üks idee, millega on keskmisest kővemat vaeva nähtud. "Forever" on kümme minutit täitsa meeldivat tiksumist albumi lőpetuseks.

Siinse poliitilise sőnumiga on kuulajal ehk kergem end samastuda. Samas oli Monsanto album muusikaliselt tugevam tervik. Loodetavasti tulevane Neil Youngi plaat sama bändiga suudab kombineerida universalistlikumat sőnumit terviklikumalt arendatud muusikalise küljega.