See plaat on umbes neljakümnes Neil Youngi album. Õigupoolest pole see üksnes Neil Youngi projekt, vaid kannab ka tema viimaste aastate saatebändi Promise Of The Reali nime, mille puhul on pisike huvitav detail, et selles mängib kantrivana Willie Nelsoni poeg Lukas Nelson ja vahel harva ka teine poeg Micah.

“Paradoxil” on terve rida epileptiliselt plinkivaid hoiatustulesid. Esiteks on otsesemalt või kaudsemalt tegu viimase nelja aasta jooksul juba seitsmenda Neil Youngi plaadiga (neist "Hitchiker", 2017, on 1976. aasta albumi esmailmumine - toim.). Hea küll, äkki on lihtsalt tugev loomepalangu periood, tõeline meister võib selliseil kuldseil hetkil lasta laia joana “Heart Of Gold'e” või “Needle And The Damage Done'e”.

Tegu on ühtlasi 72aastase mehe albumiga, aga mis siis? Leonard Cohen oli 82, kui ilmus “You Want it Darker”. David Bowie 69, kui ilmus “Blackstar”. Ärme diskrimineeri vanuse alusel, 72 võib olla veel täiesti kõbus – nägite, kuidas 90-aastane Arnold Rüütel istus intervjuus sirgelt? Pealegi on Neil Young armunud mees, tema uus südamedaam on endine näitleja Daryl Hannah, kes nüüd võitleb kõigi maailma asjade eest, nii et politsei on teda korduvalt minema lohistanud. Kellele nimi kohe nägu silme ette ei too, siis Hannah oli 1984. aastal “Splashis” Tom Hanksi näkineid ning kakskümmend aastat hiljem Quentin Tarantino “Kill Billis” mõrtsukas Elle Driver.

Youngi 37 aastat saatnud abikaasa Pegi avaldas lahutuse järel plaadi “Lonely In A Crowded Room” ning esitas laule nagu “Gave My Best To You” ning David Crosby nimetas Daryl Hannah't avalikult “mürkipritsivaks röövloomaks”. Eks ta ole.

See kõik on iseloomulik lugu, kuidas sageli ei saa isiklikku elu ja loomingut päris eraldi käsitleda, sest seosed on olulised. Suurem häda on see, et Daryl Hannah tahab nüüd ka filme teha ning “Paradox” ongi ühe sellise filmi heliriba. Film “Paradox” on segu vesternist, ulmekast ja muusikafilmist ning on saanud üsna eranditult hävitavaid hinnanguid kui segasepoolne sonimine, kus ka Neil Youngil roll. Ta on muidugi alati tugevalt mõjutunud kantrist ja folgist, kuid see on selgelt kantrilikum plaat kui ka viimaste aastate salvestised sama saatebändiga. “Paradoxi” plaadil on lausa 21 lugu, kuid enamik neist lihtsalt vahemängud või instrumentaallookesed ja Neil Young häälitseb neist vaid üksikuil. Parim on ehk “Peace Trail”, mis ilmus ka samanimelisel albumil aastal 2016, kuid ega seegi eriti meelde jää.

“Paradox” on plaat, mida Neil Youngi puhul ei jääda härduse ega hardusega meenutama. Need lood on eksperimentaalsed laastud või väsinud armastaja kingitud puru, sest hetkel muud polnud anda. Kahjuks pidasid seekord kõik hoiatusmärgid paika, loodusel on sageli nende seadmiseks põhjused. Loodetavasti peab Neil Young väheke puhkust ja tuleb siis tagasi millegi tugevamaga, nagu ta vähemalt mõnekümne aasta eest suutis.