Eks Nashville'i vanasõna tea öelda, et vanale suksule uusi trikke ei õpeta, aga millegi uue avastamiseks tuleb vahel lihtsalt minevikku vaadata. Kui karune maestro Neil Young oleks tulnud välja lihtsalt akustilise kaveritealbumiga, siis oleks see olnud küll kena, kuid uudisekünnist mitte just kuigivõrd ületav sündmus.
Nüüd aga puges ta salvestussessiooniks sõber Jack White'ile kuuluvasse, aastast 1947 pärinevasse Voice-O-Graph salvestusputkasse. Telefoniputkat meenutavad, kuid pelgalt ühepoolset sidet võimaldavad Voice-O-Graph'id hakkasid linnaruumi tekkima möödunud sajandi neljakümnendate hakul ning viimased mudelid pidasid vapralt vastu kuuekümnendateni. Asja mõte oli selles, et sümboolse summa eest oli seal võimalik käigu pealt salvestada oma 6“ plaadike ning masinal oli täitsa ükskõik, kas oli seal peal siis kiri koju, armuavaldus või oma esimene ja sageli ka viimane kitarri saatel salvestatud plaat. Need putkad seisid püsti peamiselt turismiatraktsioonide juures mänguautomaatide ja toiduputkade vahel. Need võttis kasutusele ka USA armee, et missioonil olevad sõdurpoisid saaksid saata lähedastele kingituseks oma häält. Aeg on aga teinud oma töö ja praegu arvatakse maailma ainus töökorras Voice-O-Graph olevat tehnilisi kurioosumeid jumaldava Jack White'i erakollektsioonis.

White'i plaadifirma Third Man Records all välja antud «A Letter Home» primitiivne saund on nostalgiline, mõjus ja ehe, igasugu stuudioviguritest puutumata. Muidugi on natuke koomiline, et turustatakse seda omaaegset „igaühele-taskukohase-salvestusstuudio“ produkti ka eriti luksuslikus (ja kallis) kollektsionääriversioonis, kuhu kuuluvad kaks 180-grammist vinüüli, CD, DVD ja pakike 6tolliseid vinüülsingleid pluss kopsakas värviraamat. Tõesti, Youngi enda ja Jack White'i produtseeritud «A Letter Home'i» taustalugu on ülimalt paeluv, kuid muusika väärib samuti märkimist.

Albumil on tosin pala. Mõningaid neist on Young oma kontsertidel samuti akustilises versioonis esitanud. Kõik on kaverid, nagu näiteks Bob Dylani «Girl From The North Country», Willie Nelsoni «Crazy», Bert Janschi «Needle Of Deathi» ja Don Everly «I Wonder If I Care As Much». Saatepilliks on üldjuhul ainult akustiline kitarr, harva, kui suupill või klaver.

Neil Young on kindlasti saavutanud täiuse või jõudnud igal juhul sellele ülilähedale. Nii polegi ehk midagi imestada, kui viimasel ajal on ta muuhulgas keskendunud saundile. Alles see oli, kui Young kuulutas välja prismakujulise PonoPlayeri tootmise. Tegemist on umbes 400-dollarise taskupleieriga, mis peaks pakkuma stuudiokvaliteediga digitaalset muusikaelamust. PonoPlayer peaks varsti turul olema.

Niisiis kaks näidet, üks tehnoloogia viimasest sõnast, teine soe hommage möödunud aegade krabisevale helile. Ilmselt pole vahet, mida 68-aastane Neil Young ette võtab - kõike teeb ta põhjalikult ja kirega.

Vaata Neil Youngi ja Jack White'i tutvustamas, mis imelik masin see on, ja vaata/kuula Youngi värskeid muusikavideoid LISATUD LUGUDEST.