Neil Young ilmselt pole kunagi ületanud 1970ndate esimese poole plaatide taset, kuid isegi tavapärane Neil on tavaliselt parem kui tavapärane muu staar. Kuulasin just Lenny Kravitzi viimast plaati ja mõtlesin, kas Lenny ei viitsi või tõesti ei suuda paremaid laulusõnu kirjutada.

Ameeriklased kurdavad, et Jimmy Fallon tappis oma meelelahutussaates parodeerimistega nende jaoks Neili. Fallon parodeeris suupilliga Youngi. Uus plaat ei ole suupilliga. Olgu, veidi on.

See on Neililt teine album tänavu. Neil on helimees. Lükkab mp3-mängija Ponoga kvaliteeti (tema sõnul on Ipodi kvaliteet 5 protsenti võrreldes Pono 100ga), salvestab Jack White’iga krabisevaid plaate (tänavune esimene plaat), ja teeb nüüd sümfooniat. Plaadiga on luksversioonis kaasas samade lugudega akustiline album, kuid orkestriplaat on Neili jaoks esimene ja arvustame seda.

Neil on keskkonnakaitsja, temalt ilmus ka äsja uus raamat, mis ülistab autosid, kuid selliseid, mis sõidavad elektriga. Auto on ka selle plaadi kaanel. Neil proovis elektriautot teha juba albumi „Fork In The Road“ (2009) ajal, aga see läks tal põlema. Teoreetiliselt oli 2003. aasta „Greendale“ ka keskkonnaooper, aga siiski vaid tuuril, mitte plaadil.

Ja kolmas oluline asi selle plaadi juures on, et Young lahutas tänavu suvel naisest, kellega oli abielus 36 aastat, ja käib nüüd keskkonnaaktivistist näitlejatari Daryl Hannah’ga.

Alustakski arvustamist ehk sõnadest. Neil laulab „This all starts with you & me“ ja see oleks ju kena, kui ta mõtleks sellega armastust. Tegemist on aga lauluga „Who’s Gonna Stand Up“ (vaata alt videot), Neil laulab fräkkimisest ja sellest, kuidas president Obama peaks seetõttu tagasi astuma, ja see on veidi tobe.

„Glimmeris“ ja „Tumbleweedis“ niigi nutuse ja kriuksuva häälega Neil põhimõtteliselt piinlikult nutab, nii et need ilmselt räägivad eelmisest, mitte uuest armastusest. Veel piinlikum oleks vaid, kui ta jällegi nutab taga hoopis keskkonda.

„I Want To Drive My Car“ on algkooli tasemel otsekoheste sõnadega, mitte nagu kunagine hitt „Long May You Run“, mida võis võtta kahetähenduslikult.

Lisaks on see svingi ja rock’n’roll'i totter kompott ning siit jõuamegi muusikalise külje juurde.

Kuna Youngi ammune, 70ndate orkestriga lugu „There’s A World“ on üle mõistuse hea, olid ootused suured. Väidetavalt ei ole siin midagi üle salvestatud, ja Youngi teades räägib ta ilmselt tõtt.
Tahaks ju suuri lugusid, tõusude ja mõõnadega, mitte lihtsalt keelpillisaadetega („I’m Glad I Found You“). Lood võiks olla pikemad kui 4 minutit, võiks olla pikki instrumentaalseid vahekohti. Ei ole mõtet ajada 90 klassikalist muusikut kodust välja, kui sa laterdad kogu loo ise täis. Ja palun mitte suupilli orkestriplaadil.

Aga ma ilmselt ei lõpeta nüüd pärast sellist fopaad tema uute asjade kuulamist, sest nagu Neil ise ütleb: sa ei vaheta ju autot, kui ta ainult korraks jupsib, aga muidu mootor korralikult käib. Ei saa muidugi öelda, et me ei teadnud, kuidas ta teises suunas võib minna, sest 1988. aasta Bluenotesi albumil „This Note’s For You“ leidub ka pasunaid.

"Who's Gonna Stand Up":