Rhye on bänd, mis sai tuntuks 2013. aastal, kui nad avaldasid paar tuntust kogunud singlit, ilma et esitajate kohta kuigi palju teada olnuks. Varsti selgus, et lugude taga on duo, millest laulev pool on Kanadast pärit Milosh ja taani muusik ning produtsent Robin Hannibal, kes on teinud koostööd terve rea tuntud esitajatega nagu Calvin Harris, Kendrick Lamar, Chairlift, Jessie Ware jt.

Rhye pole selgitanud oma nime tausta, kuigi on viidatud vastavale keldi nimele või Queeni loole “Seven Seas Of Rhye”. 2013 ilmunud debüütplaat “Woman” sai üsna häid hinnanguid, kuid vahepealse ajaga polegi uut albumit ilmunud.

Rhye on natuke keeruliselt määratletavast žanrist band, siin on lo-fi alternatiivpoppi, elektroonikat ja vahel paigutatakse neid koguni R&B alla. Enamik lugusid on armastusest, igatsusest, pigem kurvapoolse või mõrumagusa alatooniga ja täpselt sellest rääkisid ka nende eelmise plaadi tuntuimad laulud “The Fall” ning “Open”: make love to me one more time before you go away / i´m a fool for that sound in your sighs. Neid sõnu ei peaks ilma helita lugemagi, aga kokkuvõttes oli tegu ülimalt sumeda plaadiga, mis omas vallas kõlas meeldivalt.

Möödunud suvel esines Rhye ka Positivusel ühel väiksemal laval. Kuigi mulle olid targemad inimesed seda bändi enne tutvustanud, siis tuli tausta põhjalikumalt uurimata ikkagi üllatusena, et laulja on hoopis mees – Milosh on nii kõrge häälega kontratenor, et see võib algul ära petta küll. Lühike õbluke härra tegi heliproovi hõigates mitukümmend korda “cock!-cock!-cock!” ja seejärel kadus koos saatebändiga tükiks ajaks. Kontsert hilines ja kogu päevakava läks sassi, sest mingid sämplid tulid Maci arvutist, mille aku oli tühi, tükk aega otsiti sobivat laadijat ja seejärel seda, et aku piisavalt ära laeks.

Pisut varem oli samal laval esinenud Cigarettes After Sex, keda on päris sageli Rhyega võrreldud ja sugugi mitte põhjuseta. Mõlemad on küllaltki sarnast dream-popi ja R&B sugemetega mahetoodangut pakkuvad kollektiivid. Neist kahest on Rhye natuke vaheldusrikkam, kuigi mõlemad on mittemillegitegemisest suutnud välja arendada eraldi kunstivormi. Mõlemast kontserdist jäi kahjuks üpris halb mulje, sest sellist muusikat ei ole erilist mõtet kuulata festivalimelus, eriti kui lähedal juhtub olema suurem kogus siidritünni lahti muukinud teismelisi, kes kõik tahavad oma taara lava ette kokku vedada ja kõik korraga suitsetama õppida. Ilmselt oleks neid märksa parem kuulata väikses klubis või oma kodus.

Uus plaat “Blood” on eelmisega suhteliselt sarnane. Esimese paari kuulamisega tundub, et siin ei ole sama hitipotentsiaaliga lugusid kui “The Fall” või “Open”, kuid plaat on ühtlane tervik. Teemad on ikka samad, südamevalu ja lahkuminekud, mis tundub nüüd ka isiklikum, sest pärast Hannibali lahkumist on Milosh jäänud "bändi" üksi ning vahepeal jõudnud nii abielluda kui lahutada. Sõnad ja stiil on jäänud samaks, vahel sõidab loos sulnilt sisse mahe kitarririff või veel mahedamad puhkpillid, kokkuvõttes kulgeb plaat üsna ühtlaselt. Vaikselt tekib tunne, et see hipstermuusika Barry White on paarimehe kaotusega muutunud pisut üheülbalisemaks, kuid suudab siiski olla enamat lihtsalt tapeedist.