Indrek Ibrus: jah, ajakirjandus on kriisis
Tallinna ja Tartu ülikool on viinud sisse muudatusi ajakirjandusõppes. Mõlemad ülikoolid on ühel meelel, et ajakirjandus on kriisis ning muudatusi pole vaja mitte üksnes õppesüsteemis, vaid ka riigi meedipoliitika tasandil. Tallinna ülikooli meediainnovatsiooni professor Indrek Ibrus tõdes, et ajakirjandus on tõepoolest kriisis ja seda mitmuses.
Ibruse sõnul tahab Tallinna ülikool oma õppeprogrammis tehnilised oskused viia tasakaalu analüütilise ja akadeemilise õppega.
"Võtsime oma magistriõppes ajakirjandusmooduli kommunikatsiooniõppekavast välja ja viisime ta nüüdismeedia õppekavasse. Me oleme olnud ka rõhutatult oskustekeskne kool, meil puudus magistritasemel õppekava, mis läheneks teemadele akadeemilisemalt ja valmistaks üliõpilasi ette doktorantuuriks, mis meil on plaanis avada", selgitas Ibrus.
Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi õppekorralduse asejuhataja ning uue õppekava programmijuht Ragne Kõuts-Klemm ütles, et õppekava otsustati muuta, kuna magistriõppesse astunute arv on pidevas languses. "Kui veel 6–7 aastat tagasi oli sisse astuda soovijaid umbes paarikümne ringis, siis praegu on neid 10–15 kandis. See on liiga väike rühm, et efektiivselt tööd teha".
Kõuts-Klemm lisas, et tänapäeval pole puhas ajakirjaniku profiil, just magistriharidusena, tööturul enam niivõrd vajalik. "Seetõttu tahtsimegi ajakirjanduse viia kokku kommunikatsiooniteadusega, kuna ajakirjanik peab teadma ka turundus- ja kommunikatsiooniteaduse põhitõdesid".
Kriis ajakirjanduses?
Viimasel ajal on palju räägitud, et ajakirjandus ei ole enam esimene vahendaja, vaid jookseb reaalsusel järel. Piltlikult öeldes Twitter säutsub, ajakirjandus kirjutab, lõukoerast on saanud sülekoer. Kas ajakirjandus on kriisis ja milline võiks olla lahendus?
"Jah, ajakirjandus on kriisis ja kriise on kaks", ütles Ibrus ja lisas, et muudatus õppekava struktuuris ongi läbi viidud selleks, et leida lahendus tekkinud probleemidele. "Esimene kriis majanduslik, kuna inimeste valmidus ajakirjandusliku sisu eest maksta on probleemne. See raha on paljuski ajakirjandusest välja läinud", nentis Ibrus. "Riik peab mõtlema praegu Euroopa liidu tasandil tehtavale tööle, mis puudutab näiteks seda, kuidas sotsiaalmeediat või muud internetimeediat maksustatakse, kus ja millisel määral ning kuhu nendest maksudest laekunud raha hakatakse edasi suunama".
Kõuts-Klemmi sõnul seab majanduslik kriis löögi alla ajakirjaniku autonoomia, tema ameti põhialused. "Sellepärast tahame ka oma õppes tähelepanu pöörata meediamajandusele ja -ettevõtlusele. Nagu ajakirjandus on kultuuri osa, peaks esimese Eesti esimese eeskujul olema olemas ka ajakirjanduse sihtkapital kultuurkapitali all."
Samuti võiks Kõuts-Klemmi sõnul riik luua eraldi fondid autonoomse ajakirjaniku toetamiseks. "Vabadus uurida, mõelda, küsida ja analüüsida – see vajab välist tuge ja seda vabatahtlikkuse alusel ära ei tee. Ajakirjandust ei saa jätta vaba turu reguleerida".
Kuid majanduslik kriis on vaid medali üks pool. Teine kriis puudutab Ibruse sõnul usaldust. "Probleem kerkis eriti jõuliselt üles 2016. aastal, mil hakati rääkima tõejärgsest ajastust. Inimeste meediatarbimine on muutunud, infot on palju, seda saab kätte eri allikatest. See meedia on aga tihti küsitava kvaliteediga ning loodud lähtuvalt teistest eesmärkidest, kui inimeste asjalik informeerimine". Ibruse sõnul puudutabki küsimus meedia sisu tõepärasust – kuidas säilitada ajakirjanduse usaldusväärsus ja tõsiseltvõetavus?
Võimalikest lahendustest rääkides ütles Ibrus, et ajakirjanduse probleemide lahendamisega peab mõistagi tegelema ajakirjandus ise. "Kuidas tõestada auditooriumile, et just meie teeme läbikaalutud, faktipõhist ja tasakaalus meediat".
Ibrus lisas, et teiselt poolt peab sellega tegelema aga ühiskond tervikuna, eriti aga meediapoliitika teostajad. Neid küsimusi on Ibruse sõnul Eestis aga ignoreeritud ja edasi lükatud. "Loodetud on sellele, et Euroopa liidu tasandil lahendatakse ära vastavad regulatsioonid sotsiaalmeediale ja selle maksustamisele. Ma leian, et Eestis ei ole me meediapoliitika teostajate poolt seda diskussiooni sisuliselt näinud."
Eestis olekski Ibruse arvates aeg see diskussioon väga tõsiselt käivitada, arendada välja stsenaariumid, millist väärtust ajakirjanduses nähakse ja milliste vahenditega ajakirjanduse ühiskondlikku funktsiooni teostama hakatakse. "Kui me räägime audiovisuaalmeedia direktiivist Euroopa liidu tasandil, siis direktiivi praegu arutlusel olev eelnõu justkui annab selle liikmesriigi käsutusse. See tähendab, et meie roll on algatada diskussioon, mis me sellega teeme."
On ajakirjandusharidust üldse vaja?
Juba aastaid on üleval olnud ka diskussioon, kas ajakirjandusharidust on üldse vaja. Väga palju on neid ajakirjanikke, kes pole päevagi seda ametit ülikoolis õppinud. Ibrus ütleb, et käsitööoskus on ajakirjaniku elukutse juures pigem väike ja kiiresti omandatav, oluline on aga laiema pildi mõistmine. "Ajakirjandust õppides peaks lisanduma arusaam sellest, kuidas meedia töötab, millised on selle valdkonna võimalused, samuti oskus meedia eesmärke mõtestada. Laiem arusaamine, kuidas ja mis põhimõtetel meedia toimib, just seda ajakirjandusharidus pakkuma peakski."
Toimetaja: Merit Maarits