Krista Sarv: kardan, et suured võidud ja karmid kannatused jäävad igavesti eestlaste ajaloo osaks ({{commentsTotal}})

Eesti ajaloomuuseumi teadusdirektor ja näituse
Eesti ajaloomuuseumi teadusdirektor ja näituse "Minu vaba riik" üks peakuraator Krista Sarv. Autor/allikas: ajaloomuuseum

Maarjamäe lossis avab kolmapäeval pidulikult uksed uuenenud ajaloomuuseum, kus avatakse püsinäitus "Minu vaba riik", millega võetakse osadeks lahti Eesti saja-aastane ajalugu. Sarnaselt teistele omataolistele annavad ka sellel näitusel tooni ennekõike sõjad ja eestlaste kannatused. Olgugi et teatud ohvrimentaliteeti on Eestile ette heidetud, jäävad kannatused ühes suurte võitudega siiski igavesti eestlaste kui väikerahva ajaloonarratiivi osaks, leiab Eesti ajaloomuuseum teadusdirektor ja näituse üks peakuraatoritest Krista Sarv.

"Meie käsitluses ei ole sõda jäänud abstraktseks sündmuseks, tummaks faktiks, vaid oleme üritanud seda avada kui tavalise inimese elu vormijat või millegi alustajat või lõpetajat. Samamoodi on ka kannatustega, neist ei saa vaikida, aga oleme üritanud tuua sisse kõik osapooled – eestlased, mustlased, juudid. Aga ka ideoloogiatele vastu seisjad ja kaasajooksjad," ütles Sarv ERR-ile.

Soome endine president Tarja Halonen märkis oma eelmise aasta intervjuus Eesti Päevalehele, et Eesti ei ole veel õppinud, et ta pole enam ohver. Eestlastele omast kannataja- ja ohvrimentaliteeti on ette heidetud ka mujalt, ja kuigi võiks arvata, et pärast 100. sünnipäeva saame lõpuks selle peatüki sulgeda ja alustada uut sadat ilma taolise meelsuseta, siis Sarve sõnul kahjuks ilmselt mitte.

"Kardan, et suured võidud ja karmid kannatused jäävad igavesti väikerahva ajaloonarratiivi osaks," nentis ta. "Praegu toimuvad muutused ajaloo kontekstualiseerimises, mis asetavad meie kohalikud sündmused laiemasse fooni. Nagu nägime mõne aasta taguses koguteose "Eesti ajalugu II Eesti keskaja" ilmumise järgselt, siis sellest paradigmast lähtuv muistse vabadusvõitluse nimetamine ristisõdade kontekstis tõi üsna valulise reaktsiooni."

Seepärast ei alusta nemadki oma näitusel Eesti riigi loomise lugu traditsioonilise rahvusliku ärkamisajaga, vaid 20. sajandi algusega, mil muutusid väärtused, muutus materiaalne kultuur ja tekkis palju uusi lootusi.

Näitus püüab senisest enam sisse tuua üksikisiku tasandit

Kuigi iga taoline suurnäitus on ühest küljest traditsiooniline ülevaatenäitus, mille struktuuri moodustavad üldteada sündmused, on teisalt see ka kuraatorite nägemus teemaks olevast ajastust, märkis Sarv.

"Minu vaba riik" erineb tema sõnul seni nähtust eelkõige püüu tõttu tuua sisse üksikisiku tasand.

"Põhjus pole mitte ainult ajaloo elavdamise katses, vaid ka selles, et on palju inimesi veel alles, kes on elanud sellest sajandist kolmveerand, veel rohkem neid, kes pool. Suured ajaloosündmused, revolutsioonid, maailmasõjad jne on ajaloo raudsed raamid, milles toimetasid tavalised inimesed," selgitas Sarv.

"Näitusel on eraldi välja toodud valikud, mis erinevatel ajastutel tingisid kas vabu otsuseid või sunnitud otsuseid. Läbi erinevate mälestuskildude on näha, kuidas üks või teine reaalselt valiku ees seisnud inimene käitus või mida arvas."

Sarv märkis, et samuti on nad rohkem tähelepanu pööranud esemetele ja nn ajastu sümbolesemete kõrval toonud välja ka neid esemeid, millega kaasneb pikem lugu. "Lugu pole esemest lahustatud ja vaid esemeallkirjana vitriinis.  Ajastu vaimu, inimestes valitsenud meeleolusid toetab ja ka võimendab näituseruumide arhitektuur."

Erinevalt varasematest näitustest muutub ruumi arhitektuur vastavalt perioodile, mida selles käsitletakse. "[---] tooks välja, et [kui] varasemad ülevaatenäitused kipuvad lõppema mingi olulise sündmusega, a la taasiseseisvuse väljakuulutamine, siis meie näitus lõppeb aastaga 2017. Oleme üritanud mõtestada ajalooks mitte veel saanud aega," ütles ta.

Eesti olevikule ühest kirjeldust ei anta, tulevik jäetakse kunstnike defineerida

Kunstiteadlane ja Valgetähe V klassi teenetemärgi kavaler Harry Liivrand märkis eelmisel nädalal ERR-ile, et "saja-aastane Eesti on kui 18-aastane nooruk". "Minu vaba Eesti" küsimusele, milline saja-aastane Eesti on, vastust ei anna, sest näitus ei üritagi Sarve sõnul luua üheselt defineeritavat Eestit.

""Minu vaba riigi Eesti" on sama mitmepalgeline kui erinevad on lood, mis me näitusel külastajateni toome. Idealistlik, uljas, ülemeelik, mõõdutundetu, pragmaatiline, hetketabav, Eesti on keskkond," selgitas ta.

Näituse viimane, IX ruum "EV1000" on pühendatud Eesti vabariigi tulevikuvisioonile, mille igal aastal lahendab erinev kunstnik, lähtudes ideest, et 1000 aasta pärast on loodus, tehnoloogia ning inimesed omavahel põimunud. Aga mitte näiteks 200 aasta pärast, mille puhul on veidi kergem – kuigi ilmselt siiski ikkagi üpris võimatu – ette kujutada, kus me selle aja möödudes oleme, kui üldse veel oleme.

"Just seepärast, et võimatu on ette kujutada 1000 aastat ettepoole ning et  ennustamine on tänamatu ja sellise ajaperspektiivi puhul mõttetu töö, ongi viimane ruum antud kunstnike kätte. Abstraktne vibratsioon või muu selline on üks võimalus tuleviku kirjeldamiseks," selgitas Sarv.

Millise sõnumi tahab ajaloomuuseum selle näitusega külastajale kaasa anda?

"Eesti, see on meie mõtete, meie valikute ja meie tegude summa. Teisisõnu, riik, see oleme meie," sõnas Sarv.

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: