"Loomulikult võiks olla kultuuri- või kirjanduskriitikuid, kellel oleks võimalik pühenduda. Kuid ega see midagi ideaalset ei oleks, sest on arusaadav, et avalik surve ja arvamus, eriti kirjanike oma, sajaks talle kaela. Ja seda veel rohkem kui riigikirjanikele," märkis Kunnus

"Kriitiku üks vooruseid, mis entusiasmipõhiselt tuleb, on see, et ta on vaba otsustama ja kirjutama. Stipendiumi või palgaga oleks tema kirjutustung ja -tahe väliselt põhjendatud," lisas Kunnus.

Kunnuse sõnul paneks palk proovile ka inimsuhted. "Olla palgaline kriitik, see võib iseloomule kohutavalt halvasti mõjuda. Teiseks, kuidas see mõjub kirjanike omavahelistele suhetele, kirjaniku ja kriitiku vahelistele suhetele? Võib tekkida mulje, et kui riigikriitik arvustab, siis on tal eriline staatus. Ja kuna Eesti on nii väike, siis isikule avaldatav surve võib muutuda destruktiivseks või oma ideele vastukäivaks."

"Aga tuleb rõhutada, et ka praegune süsteem on väga halb. Kui on entusiasmi pealt kirjutamine, väikse raha eest, siis on arusaadav, et kirjutavad eelkõige diletandid ja noored tudengid. Kultuuriajakirjandus on amatöörlik ja diletantlust soosiv," rääkis Kunnus.

"Ja see on paratamatu, kuna rahad, mis liiguvad, on väikesed. Kirjutama peab entusiasmi pealt ja siis ei ole ka toimetajatel moraalset alust nõuda, kuna nad ei saa ju maksta. Hea kui keegi üldse kirjutab, sest kirjutajatest on pigem ju puudus. Väga häid variante tegelikult ei olegi," nentis Kunnus.

Kunnus lisas, et probleem on ka Eesti väike turg. "Enamik raamatuid jääb üldse arvustamata, nii tõlkekirjandusest kui ka kohalikust toodangust."

Pikaaegne teatrikriitik Pille-Riin Purje ütles, et tänapäeval oodatakse teatriarvustust tihtipeale ruttu, tähemärkide arv on piiratud ning see tekitab pealiskaudsust. Kvaliteetne kriitika on aga kultuurilise mälu tekkeks ülioluline.

"Mina teatrivaatlejana olen vist eluaeg ise peale maksnud. See ei puuduta pileteid, vaid just sõite teistesse linnadesse. Siis on vaja ju kuskil ööbida, enam ei ole nii nagu minu nooruses, et ööbussiga sai tagasi. Selleks peab olema entusiasmi ja õhinat, et käia mööda Eesti linnu," märkis Purje.

Aga võib-olla annaks palk või stipendium prestiiži või signaali, et see amet eeldab ka süvenemist.

"Teatriarvustusi tahetakse tavaliselt ruttu – selline kiirreageering on üks žanr. Kuid kui kirjutada Sirpi, Teatrielusse või Teater Muusika Kinosse, siis saab ka kirjutamiseks rohkem aega võtta. Seda ma mäletan aga küll, et tähemärke anti artiklitele vanasti rohkem. Selles mõttes on kriitika kindlasti läinud pealispindsemaks," arutles Purje.

"Ja kui mõelda ka sellele, mille järgi tulevikus teatrit uuritakse, siis on nüüd olemas ju videod ning kirjeldusi pole justkui enam vajagi. Sõnaline kirjeldus annab pildi, kuidas lavastus selles ajas mõjus. Mina usun sõna väge, selleks on aga vaja ruumi, aega ja süvenemist," lisas Purje.

Kultuurkapitali juhataja Kertu Saks ütles, et kultuurkapital on loonud stipendiumifondi nendele välismaa kriitikutele, kes tulevad kajastama Eesti kultuurisündmusi. Eestis tegutsevat kriitikut aitab kultuurkapital aga toetustega, mida makstakse otse väljaannetele – näiteks Sirbile ja Müürilehele. Päris palgalise kriitiku ameti loomist Saks ei toeta.

"Mulle seostub see palgalise kriitiku amet tsensuuriajaga. Kui riik maksab palga, kas ta tellib siis ka muusika? Kirjaniku ja kunstniku palgamaksmisel on see asi teistmoodi, sest nemad kritiseeriks oma sisemisest tunnetusest lähtuvalt, aga kriitiku palga riiklikult maksmisele tundub mulle keerulisem selgitada," ütles Saks.