Peeter Helme raamatusoovitus: 16 kirja Loomingu Raamatukogus
Tiit Aleksejev, P. I. Filimonov, Meelis Friedenthal, Andrei Hvostov, Jan Kaus, Indrek Koff, Kalle Käsper, Paavo Matsin, Ülo Mattheus, Enn Nõu, Olev Remsu, Peeter Sauter, Lauri Sommer, Urmas Vadi, Rein Veidemann ja Toomas Vint - „Kuusteist Eesti kirja”
Loomingu Raamatukogu 1-2/2018. 112 lk.
Nii suure autorite arvuga teosest ei ole ma siin kunagi rääkinud. Kuid Tiit Aleksejevi, P. I. Filimonovi, Meelis Friedenthali, Andrei Hvostovi, Jan Kausi, Indrek Koffi, Kalle Käsperi, Paavo Matsini, Ülo Mattheuse, Enn Nõu, Olev Remsu, Peeter Sauteri, Lauri Sommeri, Urmas Vadi, Rein Veidemanni ja Toomas Vindi „Kuusteist Eesti kirja” on raamat, mida sobib suurepäraselt lugeda just vabariigi sajanda sünnipäeva paiku.
Nagu pealkiri reedab, sisaldab teos ühe kirja kuueteistkümnelt Eesti meeskirjanikult. Varem on Loomingu Raamatukogus ilmunud kaks naisautorite kogumikku, vastavalt „Kaksteist eesti kirja“ 1995. ja „Kolmteist Eesti kirja“ 2016. aastal. Nüüd on siis meeste kord.
Iseenesest äärmiselt huvitav lähenemine, sest nagu kahe eelmise teose autoreid ei ühendanud miski peale tõiga, et autorid on naised ja kirjutavad eesti keeles, nii ei ühenda ka selle kogumiku autoreid miski peale meessoo ja eesti keele.
Kirjad erinevad pikkuses, stiilis, lähenemises ja adressaadis. Autorid erinevad vanuse, elukoha ja -viisi, maailmavaate ja elutunnetuse poolest. Meil on Meelis Friedenthali kiri Norra sõbrale, mis lahkab keskkonna ja keele mõju, räägib Heideggeri filosoofiast ning püüab tungida sinna, kus pole veel mõtteid ja sõnu, kuid on juba keel. Mis koht see selline on? Samuti leiame Kalle Käsperi... jah, vabandust, teisiti ei saagi öelda – tatti pritsiva sõimukirja Eesti ja eestlaste aadressil, millele on seejuures suudetud anda armastuskirja formaat. Nimelt on Käsper adresseerinud kirja oma kadunud abikaasale. Veel on siin Andrei Hvostovi kiri oma pooleteiseaastasele lapselapsele, Enn Nõu kiri oma sajaviiekümne aasta eest sündinud ning vahetult enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist surnud vanaonule ja palju-palju muud. Üsna eriskummalisena kerkib veel esile Paavo Matsini tekst, milles Praha Grand Café Orientist pihta pandud riidenagu kirjutab oma kodumaale jäänud suguvendadele ja kurdab oma kurb saatust.
Võiks öelda – kakofoonia! Stiililine segadus. Segadus adressaatide, kirjade eesmärgi, lähenemisnurga ja isegi selles suhtes, kas tegu on tõesti kirja või kirjaks vormistatud poliitilise pamfleti, novelli või päevikukatkega.
Ja see ongi hea. Ei moodustu mingit tervikut eri autorite häälte dialoogide ega konstruktiivse vaidluse kaudu. Igaüks ajab siiski oma asja. Kuid kuidagi on iga kiri oma eripäras sedavõrd kõnekas, häälekas ja isikupärane, et lugedes tekib tunne – siin kõneleb Eesti. Kirju lugedes tundsin ära hoiakud ja seisukohad, mida võib päevast päeva kohata ajalehtede arvamuskülgedel ja veebikommentaarides, sotsiaalmeedias toimuvates maailmavaatelahingutes või ka ilukirjanduse lehekülgedel.
Siin said oma hääle mingil tihendatud ja kristalliseerunud kujul väga erinevad kuid võrdselt aktuaalsed mõtted. Kui Rein Veidemann kirjutab kirja Eestile, siis tulevad kohe meelde ja silme ette just teatud vaimsuse kandjad, mitte ainult Veidemann ise. Kui Toomas Vint kurdab kibestunult kunstimaailma allakäigu üle, siis jällegi – ta ei räägi ainult ise, vaid tema hääl on kui mitte terve põlvkonna, siis vähemalt terve hulga autori mõttekaaslaste oma. Kui aga Lauri Sommer kirjutab kunagisele kallimale, siis – jah, siis on selles universaalsust, millega võib vast samastuda igaüks. Või noh – vähemalt iga mees.
Selles mõttes on see raamat eesmärgi täitnud. See on kakofooniline, see on ebaühtlane, see on kaootiline. Ja just selles peitubki ilu. Nagu kaleidoskoop, mis ju pole mitte midagi muud, kui papptoru, plastmassikillud ja paar peeglit. Kuid ometi – selle lihtsus moodustab meie silme ette maagilisi maailmu. Sama on ka „Kuueteistkümne Eesti kirjaga”. Vaid veidi enam kui sajal leheküljel puutume kokku kuueteistkümne erineva häälega, mis kõik räägivad meile oma Eestist. Ja kokku ongi see meie kõigi Eesti. Oma hädade ja oma heade külgedega.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Vikerraadio