Tõnu Karjatse: kuidas võivad jaguneda tänavused Oscarid
Ameerika Filmiakadeemia auhinnagala on meelelahutusmaailmas aasta oodatuimaid sündmusi. Seda enam, et Ühendriigid on teravdatud tähelepanu all seoses Donald Trumpi võimuletuleku ja Hollywoodi raputanud Harvey Weinsteini skandaaliga.
Oscarid jagatakse Eesti aja järgi kell 3 öösel 5. märtsil. Jälgige mängu ERR kultuuriportaalist.
Need on sündmused, mis nii või teisiti jõuavad ka kinolinale ning Oscari gala kui omamoodi meelsuse indikaator näitab, milliste väärtustega Ühendriikide meelelahutustööstus praegu arvestab ja kes neid kannab. Seetõttu on rahvusvahelise koosseisuga Filmiakadeemia auhinnad filmikunsti väärtustamise kõrval alati poliitilised ja ühtlasi ettearvamatud. Filmisõbrad, -kriitikud ja levitajad püüavad oma edetabeleid luues ära tabada Filmiakadeemia üldist meelsust. Ehk siis Oscarid tähendavad laiemas plaanis debatti väärtushinnangute ja ühiskondlike protsesside üle, mida linatööd kajastavad.
Oscarite ennustamine on haarav mõttemäng, test, kas ja kuidas langevad kokku maitsed, arvamused ning hoiakud. Ühtlasi on see isiklik katse luua korda paljuses, mida kujutab endast Hollywoodiga liitunud sõltumatute stuudiote toodang, olgugi see “kord” on formaalne ja kokkuleplik, põhinedes sajand tagasi välja töötatud kategooriatel.
Ehkki Filmiakadeemia hindab eraldi parimat filmi, režissööri jne, tõuseb kokkuvõttes eraldi esile see linatöö, mis saab kõige rohkem Kuldmehikesi. Seekord on nominatsioonide arvu poolest üle teiste Guillermo Del Toro “Vee puudutus” (Shape of Water) - muinasjutt täiskasvanutele, mis räägib muinasjutu vahenditega tõsistest asjadest - üksindusest, teisest kui võõrast, sooneutraalsusest, sekusaalsusest või isegi Külmast Sõjast, mis on taas tõusnud päevakorda rahvusvahelistes suhetes kui võimukate vastasseis. Samas on “Vee puudutus” üks neist nomineeritud filmdiest, mida saadab väike skandaal - süüdistus plagiaadis, mida filmitegijad on järjekindlalt tõrjunud.
See süüdistus võib ilmselt tähendada, et parima stsenaariumi otsustamisel läheb Oscar kellelegi teisele - võrdselt tugevad on algupärand “Kolm reklaamtahvlit linnaserval” (Three Billboards Outside Ebbing, Missouri, lavastaja Martin McDonagh) ja “Get Out” (Jordan Peele). Mõlemad linatööd kandideerivad ka parima filmi auhinnale ja on tugeva sotsiaalse laenguga, ning just Jordan Peele on suutnud rassiprobleemi kujutada nii, nagu keegi teine seda varem teinud pole. Seetõttu võib just Peele saada Filmiakadeemialt parima filmi auhinna, seda enam, et see on debüüt mustanahaliselt autorilt ning esimest korda Oscarite ajaloos on mustanahaline režissöör saanud ühe filmi eest kolm nominatsiooni. See jätaks algupärase stsenaariumi auhinna Martin McDonaghile, kes on end ühtviisi tugevalt teostanud nii teatris kui filmis.
Üpris kindel võib olla, et parima naisnäitleja Oscari viib koju Frances McDormand kättemaksu ihkava ema rolli eest “Kolmes reklaamtahvlis”. Nagu mitmel pool juba märgitud, sarnaneb McDormandi kujutuslaad John Wayne’ile, veendunud vabariiklasele, kes ka eraelus lähtus Metsiku Lääne reeglitest, McDormandi emaroll tähendas aga teatud nihet selles maskuliinses kuvandis - kivinäo all on tundlik ja õrn naine, kes on oma kaotusvalu kõrval võimeline ka kaastundeks, ning selle mängib McDormand meeldejäävalt välja. Samuti pole kahtlust parima meesnäitleja valimisel, sest Gary Oldmani Winston Churchill “Süngeimas tunnis” (The Darkest Hour. Joe Wright, 2017) oli piisavalt ootamatu ja mõjuv ümberkehastus juba füüsilises plaanis. Režissööri kuldmehe võib aga koju viia Christopher Nolan sõja halastamatust läbi lihtsa sõduri pilgu kujutava suurfilmiga “Dunkirk”.
Selline auhinnajaotus aitaks tagada tasakaalu nominentide hulgas. Kui aga vaadata tõenäolisi väärilisest Oscarita ilmajääjaid, on asi tasakaalust kaugel nagu iga võistluse juures. Kunst ei ole sport ja nagu ajalugu on sageli näidanud, jäävad aja möödudes peale hoopis Filmiakadeemia auhinnata teosed. Nii jääb auhinnasajust Oscari galal veidi kõrvale Luca Guadagnino “Kutsu mind oma nimega” (Call Me By Your Name. 2017), mis saab ilmselt vaid parima kohandatud stsenaariumi Oscari, kuid vääriks ka meespeaosa, operaatori ja lavastaja Kuldmehikest.
Greta Gerwigi haarav debüüt “Lady Bird” vääriks samuti naispeaosa ja lavastaja Oscarit, kuid peab arvatavasti rahulduma parima naiskõrvalosa auhinnaga Laurie Metcalfile, kes samuti kehastab oma kinnismõtete ja ettekujutuste küüsis vaevlevat ema. Emateema on tänavuste Oscari nominatsiooonide ja läinud aasta Ühendriikide filmisaagi juures üldse kuidagi esiletõusev - McDormandile ja Metcalfile sekundeerib üks võluvamaid debüüte eelmisel aastal, Leedu päritolu Bria Vinaite Sean Bakeri filmis “Florida Project”. Bakeri sõnul pidi ta produtsentide palvel filmist välja jätma lõpustseeni Vinaitega, mis oleks löönud troonilt kõik teised Oscari pretendendid, uid sellele vaatamata on “Florida Project” üks paremaid ja alahinnatumaid filme möödunud aastal.
Oscarile nomineeriti Bakeri film vaid meeskõrvalosa kategoorias ja tõenäoliselt Willlem Dafoe Kuldmehikese ka saab, siis ei jää see väärt film ka Akadeemia auhinnata. Väärt oleks ta aga enam- esmajoones võiks Oscari saada filmi peaosatäitja, sündinud talent Brooklynn Prince. Tema osatätimine ei saa jätta külmaks kedagi, kes seda filmi näeb. Nõndasamuti oleks “Florida Project” väärinud nominatsiooone ja auhindu parima filmi, režissööri, stsenaariumi ja operaatoritöö kategoorias.
Oscari kategooriaid on veel mitmeid, ilmselt saab operaatoritöö eest Oscari Roger Deakins “Blade Runnner 2049” düstoopilise maailma ülesvõtmise eest. Võõrkeelsete filmide hulgast on akadeemial samuti keeruline valikut teha - võita võib nii Ruben Östlundi “Ruut”, mis nutikalt käsitleb heaolumulli sulgunud läänemaailma inimese probleeme, kui ka poliitiliselt teravat Palestiina-Iisraeli konflikti lahkav “Solvang” (Ziad Doueiri, 2017).
Olgu need auhinnad, mis on, lõpuks on ilu ju vaataja silmis ja Kuldmehikesest enam tähendab see, mis kohale paigutub linatöö iga vaataja siseuniversumis.
Toimetaja: Valner Valme