Olin teatriaastal 2017 vabavaatleja, ei kuulunud žüriisse. Vaatasin 145 eesti teatrite etendust – neist uuslavastusi pooled, 60–70 vahel – üksainus kord nähtud lavastusi kolmandik, 50 ringis.

Keskendusin süvavaatlemisele: omas rütmis, loomingulise hingerahu huvides.

Nii ma ei olegi pädev žürii sõelale jäänud aastaauhindade nominente kommenteerima ega laureaate ennustama. Sõnalavastuste lavastajaauhinna nominentidest on mul viiest kaks nägemata, mis siin rääkida.

Ajaomaselt peakski nagu olema nii, et mida vähem tead, seda aplamalt arvad.

Aga sedasorti ajaomasus on jama.

Söandan öelda üht: mu vaatleja-sisetundes on teatriaastas rolle, näitleja lavaelusid, mille saladuse maht, areng läbi erinevate etenduste, kohaloleku ausus, otsingu kompromissitus äratab sügavat lugupidamist. Neid kohtumisi ei mõõda üllatuse, vaimustusesädeme, pelgalt kunstilise rahuloluga. Nende inimtuuma on üsna võimatu tabada ühekordse vaatamisega – aga esmavaatamisel tunned ära, et sind palutakse süüvida, kutsutakse dialoogile.

Sedalaadi lavaelusid tuleb ette harva. Nimetan ainult ühe.

Näitleja Aarne Soro – Urmas Vadi autorilavastuses "Furby tagasitulek" Vabal Laval. Eriliselt puudutas see pihtiv vahenditus, millega näitleja lausus pikka monoloogi "Auhind".

Soro pole teatriaastas ainus, aga tema on üks kvintessents.

Novaat – kui selline Miski jäetakse žürii poolt kahe silma vahele, polegi vahet, juhtub see programmiliselt või poolkogemata hääletuse lõpufaasis – siis süda läheb korraks raskeks. Aga õnneks hakkab kummitama Orelipoisi Jaan Pehki kriipivalt südamlik laul "Me ei laula raha pärast"... Ja suunurgad kerkivad vargsi ülespoole.

Armsad teatriinimesed, jäägu "laul raha pärast" meie südametes tasakaalustatud tragikoomiliseks kujundiks. Ja annaks taevas, et me kujundeid laval ja saalis luua ja lugeda oskaksime.

Siis ehk teeme tõe ja vale vahet...

Rõõmsat teatripäeva!