Pille-Riin Purje teatrikommentaar: üdini tungimise tee Theatrumis ja VAT Teatris ({{commentsTotal}})

VAT teater
VAT teater "Pilgatud pimedus" Autor/allikas: Siim Vahur

Mind ennast küll üllatab, et tänane kommentaar võrsub samast ideest kui septembris: taas kohtuvad teatrivaatluses kaks lavastust, mis pealispinnal näivad vastandid.

Juhuse ja Eesti teatri mängukava tahtel nägin Theatrumi uuenenud maja avalavastust "Suur maailmateater" (aja kullaprooviga klassika, autor Pedro Calderón, lavastaja Lembit Peterson) – ja kohe järgmisel õhtul VAT Teatri esietendust "Pilgatud pimedus" (saksa nüüdisnäidend, autor Wolfram Lotz, lavastaja Christian Römer). Ainuüksi žanrimääratlused justkui ristaksid piigid: autosakramentaal versus enesetapumisioon!

Nüüd kisub jätkama nii: "Sihuke sõnapruuk, mida mõnel momendil kuuleb VATi lavalt, oleks Theatrumis mõeldamatu, nagu ka mõne tegelase karikeerituse laad...."

Stopp! Libisesin vastandamise teele – see tee ju varnast võtta, aga oi kui tüütu ja igav seal tammuda. Pealegi ütlesin pooltõe, sest Lotzi näidend, Mihkel Seedri vahvas tõlkes ja dramaturgimuganduses, opereerib osavalt stiilikihtidega, parodeerib ja provotseerib ulaka häbitusega, ent sihiteadlikult.

Loeb see, mis lähendab. Sureliku teekonnad mõlemad. Lõppeks, eks ole seda iga etendus oma elususes, ajalikkuses!

"Suure maailmateatri" allegooriliste nimedega rollide surmatants kahe ukse, hälli ja haua vahel; "Pilgatud pimeduse" kahe eesti nimega sõduri kulg mööda jõge, ümberringi tume mets. Teatraalne vahekardin kujundina mõlemal laval: Theatrumis kunstnik Lilja Blumenfeld, VAT-is Iir Hermeliin. Loodus allub "Suures maailmateatris" Autorile, "Pilgatud pimeduses" ulbivad inimlapsed omapäi, kas omal valikul või süül, see on küsimus.

Ometi on surm sündmus mõlemas komöödias, kuigi ilmutab end erinevas valguses. Tekib ere ootuse ja ootamatuse, valmisoleku ja valmisolematuse kontrast.

Üsna loomulik, et kummalgi teatril on oma väljakujunenud publik, et leidub neid, kes truud ühele, võõrastades teist. Aga rõõmsaks teeb teatrimaastiku mitmepalgelisus, tervendav on testida oma kaitsetust, (võlla)huumorimeelt, sallivust, kujundite lugemise kirjaoskust – seinast seina. Laest kõrgemale, maast madalamale, unustamata kaht ukseava.

Sümpaatne sügiskingitus: kaks omas stiilis väljapeetud komöödiat, mõlemad kantud andekate näitlejate lavastajatruust mängulustist.

Teater annab võimaluse vaagida inimeseks olemise tähendust, tungida kahe mõiste üdini.

Enesetapumissioon...       

Autosakramentaal...

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Vikerraadio



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: