Pille-Riin Purje teatrikommentaar. "Kirsiaed" ja "Kremli ööbikud" kui kaks selle suve mällusööbinud hingelaulu ({{commentsTotal}})

Foto: Gabriela Liivamägi

Ongi teatrisuvi otsas ja Tartus jälle draamafestival. Vaatasin sel suvel vähe: vaid 15 uuslavastust ei anna õigust üldistada. Aga suvevaatluse lehekülgi sirvides leian endalegi ootamatult kaks mällusööbinud hingelaulu.

Juunis mängiti Esna mõisas VHK teatrikooli XX lennu lõpulavastusena Tšehhovi "Kirsiaeda", mille lavastas Maria Peterson. Noorte lähenemine Tšehhovile, laetuna Theatrumi vaimsusest, on laval kaasavõttev. Kui imestav-helge olekuga vanake Firss, keda mängis koolipoiss Johan Kristjan Aimla, kinnilöödud ustega mõisas leppinult surema just nagu magama sätib, saadetakse ta teele lauluga patusest inimesest. Liigutav finaal.

Augustis mängis Tartu Uus Teater Narvas Kreenholmi Manufaktuuris Joala tänaval Ivar Põllu "Kremli ööbikuid", mille lavastas Robert Annus. Kõige olulisem osa lavastusest on Jaak Joala laulud: nende sõnumikaal, pihtimuslikkus. Lavastuse lõpetab laul "Unustuse jõel", mida kõrgel ülal rõdul laulab Märt Avandi helevalges artistiülikonnas Joala; all tühjal areenil kuulab mõtlik mees mustas, Juss Haasma vanem Joala – kuulab, kuni laulu saatel lahkub, tagasi vaatamata. Siseneb unepeeglisse.

Nõnda saavad mälus kokku kaks suve küllap kontrastseimat lavastust. Oojaa, "Kirsiaia" ja "Kremli ööbikute" vahele võiks sõnuda sadu erinevusi, aga mistarvis, see kõik ei loe, kuni mõlemat kannab hingelaul.

Olen mõnda aega märganud ja eks see ajamärk olegi: vastukajades kaduvatele lavastustele kõlab üha pretensioonikamalt kajaja enda mina. Mina tahan, et oleks nii, mina tean, kuidas peab, seega olgu olla, kui ei ole, on puha vale. "Kremli ööbikute" puhul nõuti suisa ajaloolist tõde: eks me tea Smuuli ja Panso "Kihnu Jõnnist", kus Ajaloolist Tõde mängis Järvet, et too "tõde" on katkutud kreatuur, kes kannab topeltprille. Jäägu kunstiteosele ta sõltumatu kujunditekeel, ridade vahelt lugema kutsuv alltekst, osasaajale ta avatud meel ja kaasakumisemise tahe.

Me kondame oma minakese tihnikus, aga kas pole see üks rõõmutu kitsas ja etteaimatav rada? Kujundlikke maailmu interpreteerides sattume muidugi kah luhta, lähtuda suudame niikuinii ainult siseilmast. Aga püüd jõuda lagendikule, otsida silda üle unustuse jõe, kuulatada ja kuulda laulu tähendust – see on püüdlemist väärt.

Igal kohtumisel: minevikku mäletades, aga ikka esma- ja ainukordselt.

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: