Andrei Liimets: naiste vägi Eesti filmis
Ajastusel on võtmetähtsus, ka kultuuris. Vaevalt aimasid jaanuaris linastunud lühifilmide kasseti "Paha lugu" tegijad, et mitme aasta jooksul valminud lood kiusamisest ja ahistamisest jõuavad ekraanidele just ajal, mil maailmameedia tähelepanu köidavad üksteise järel avalikkuse ette jõudnud võikad lood süsteemsest jõupositsiooni ära kasutamisest ja seksuaalsest ahistamisest filmitööstuses.
Samamoodi oskas ühe kasseti lühifilmi lavastanud Maria Avdjuško vaevalt ennustada, et tema täispikk režiidebüüt, müstiliste sugemetega draama "Tuliliilia" jõuab ekraanidele just päevil, mil Eesti saab oma esimese #metoo ajastu sariahistamiskandaali ja seda just seoses tšakrameistrist "tähetargaga". Viimast jutumärkides, sest säärast nimetust vääriks siiski vaid astronoomidest teadlased, aga see praegu selleks.
Häbiväärsete seikade ilmsikstuleku foonil on rõõm tõdeda, et kui filmimaailmas on ikka ja jälle tooni andnud keskealised valged heteromehed ning teistsuguste häälte taustale surumine, siis Eesti kinos on küll jäme ots üha enam naislavastajate käes. Seda sümboolsem, et lisaks "Tuliliiliale" jõudis just ekraanidele lühidokumentaalide kogumik "Juured", kus oma maailmakogemusi jagavad lavastajad Nora Särak, Aljona Suržikova, Kersti Uibo, Moonika Siimets, Anna Hints ja Heilika Pikkov.
Ka Eesti Vabariik 100 filmiprogramm, mille osaks "Juured" on, sai vägeva alguse just Moonika Siimetsa lavastatud "Seltsimees lapsega", mis murdis end otsejoones silmapaistavamate kodumaiste linalugude sekka. Lisaks ootab sügisel ees Anu Auna "Eia jõulud tondikakul" ja isegi hiljutine Lauri Lagle "Portugal" seadis keskmesse Mirtel Pohla mängitud tugeva naiskarakteri eneseotsingud.
"Mõned minu lemmikfilmid on lavastatud valgete heteromeeste poolt ja räägivad valgetest heteromeestest," ütles Oscarite jagamise vaheklipis Pakistani päritolu näitleja Kumail Nanjiani. "Nüüd võivad valged heteromehed vaadata minu filme ja nendega suhestuda. See pole nii keeruline, ma olen seda kogu oma elu teinud."
Tahame seda või ei, massimeedial on sotsiaalsete normide kujundamisel röögatu roll, ja see, kelle pilgu läbi räägitud lood meieni jõuavad, mõjutab nii me enda maailmakogemust kui võimet teiste kogemustega suhestuda. Esimese mustanahalise eestlase või avalikult seksuaalvähemusse kuuluva lavastaja filmi Eesti kinolinadel on vist täna veel vara loota, kui vene juurtega eestlaste hääligi avalikkuse ees napib. Mida rohkem aga meie ette erinevaid lugusid jõuab, seda parem ja seda tervislikum ühiskonnale.
Kogemused maailmast erinevad, ärgu jäägu nad peitu ega lasku tekkida enesekesksel arusaamal, justkui neid erinevusi poleks, või võiks mingi kõigile kohanduv olemise norm võimalik ja mõistlik olla, kellelegi tugevama positsiooni ning sellega kaasneva üleoleku- või karistamatustunde tagada. Kultuur ja kunst vajavad kogu inimlikku rikkalikkust, sest kultuur ja kunst rikastavad vastu. Ja isegi kui mainitud "Tuliliilia" triivib tundmuseni, et alati pole võimalik kõigest meist ümbritsevast aru saada, aitavad kunst ja kultuur, filmid sealhulgas, keerulist maailma pisut enam mõista.
Kultuurikommentaar oli eetris ERR raadiouudistes 21. mail.
Toimetaja: Valner Valme