Henrik Visnapuu meie ajas ({{commentsTotal}})

Henrik Visnapuu
Henrik Visnapuu Autor/allikas: KirMus

Mõnigi artikkel kirjanikult, kelle loomeperioodi mahtus hulk ühiskondlikke murranguid, mõjub üllatavalt tänapäevaselt.

Alates 26. juuni pärastlõunast puhkab Henrik Visnapuu põrm oma muusa ja abikaasa Ingi kõrval Tallinna Metsakalmistul. Just nagu Visnapuu pagulasaastate sõber ja biograaf Pedro Krusten seda ette kujutas: "Ma näen päeva, mil see kastike siit seinaavast võetakse ja välja viiakse. Kantakse päikesepaiste ja tuule kätte, selle kätte, millest iga mahamaetu on igavesti eraldatud. Teda aga ootab ees ühinemine. Tema läheb laevaga üle mägedena tantsiskleva ookeani sinna, kuhu ta kuulub."1

Urn

Kui me 2008. aasta 5. juunil Vallo Kepi ja kaameraga New Yorgis Fresh Pondi kolumbaariumi jõudsime, oli Henrik Visnapuu sealt juba lahkunud. Tema jäljed polnud aga veel haihtunud – tema urni kohtki seinaorvas seisis veel tühjana. "Jaa, mister Visnapuu, muidugi ma mäletan teda," lausus rõõmsalt selle surnute riigi haldjas, noor naine, kes lahkesti lubas meil need jäljed kaameraga üles võtta. Muidugi polnud Visnapuu tal värskelt mälus kui vana tuttav, vaid üksnes selle tõttu, et nädal või paar varem oli Henriku vennapoeg, Torontos elanud Herk Visnapuu (1920–2013, tema oli ka aastakümneid oma toel elus hoidnud paguluses välja antud Henrik Visnapuu nimelist kirjandusauhinda), korraldanud urni äratoomise, et valmistada see ette Eestisse viimiseks.

Ega keegi tollal teadnud, et viimne teekond koju võtab aega üle kümne aasta. Eesti Vabariigi 90. aastapäev, mille kavas olid ühe sündmuse osadena film Henrik Visnapuust ja ka tema kojutulek, on nüüdseks asendunud ümmarguse sajaga. Ja see number sobib pareminigi, sest Visnapuu oli paguluses üks meie isamaalisemaid luuleklassikuid. Nüüd on see teekond lõppenud ja Henriku luuleread

Su juure tulen tagasi ma kaugeist maist
kui rändaks vastu enda valguselle

on reaalsuseks saanud.

Päikesepaistet tänavusel 26. juuni päeval jätkus. Kanada major Ülo Isberg, kelle pagasis Henrik Visnapuu lõpuks koju jõudis, rääkis, et tema lend koos Visnapuu põrmuga läks üle Poola. Aga Poolast käis oma põgenemisteel läbi ka Henrik Visnapuu, enne seda, kui ta jõudis Austriasse ja Saksamaale ning viimaseks elukohaks jäänud New Yorki, tema oma sõnul "linnakesse", millel polnud väga vigagi. Korporatsioon Sakalale oli kuulsa vilistlase Metsakalmistu mulda sängitamine auasi ja kuni selle hetkeni oli urn kodumaal kindral Riho Terrase käes kindlalt hoiul.

Selle kaua kestnud kodutee lõpulejõudmise järel võiks Vallo Kepp teha ka uue lõpu Visnapuu viimastest eluaastatest jutustavale kultuuridokumentaalile "Üheteistkümnes kiri", mille eest ta koos triloogiaga "Uku Masingu maastikud" 2010. aastal riigi kultuuripreemia sai. Kavakohaselt pidigi film lõppema Visnapuu kojujõudmisega, aga "EV 90" toetusel tehtud tööd ei saanud määramatuks ajaks riiulisse ootama panna.

Luule

Kui Peep Ilmet on loonud ja püüdnud eesti luules juurutada Juhan Liivilt laenatud minimalistlikku vormi, mille on nimetanud liivinguks, siis 1980. aastate lõpus, taasiseseisvumise siurulisel ajal, reklaamisid noored etnofuturistid Karl Martin Sinijärv, Sven Kivisildnik, Valeria Ränik ja Kauksi Ülle visnapuudulikku kui luule imet, kui uudset ja tähelepanu­väärset luulevormi.2

Henrik Visnapuu "Sireli", Johannes Aaviku sõnul üks meie luuleloo puudulikumaid teoseid, sai aluseks uuele vormile, mille sisu dikteerisid sellised korduvad kõlafiguurid nagu kõriniMihali (vihjega Mihhail Gorbatšovile – lasõ meid vallalõ ehk lase meid liidust lahti), πDaliperselisiruli ja fideli. Visnapuudulik oli katse kanoniseerida vormina Visnapuu omal ajal kõige enam sarjata saanud luuletus. Mulle meenub tollane etnofuturistlik elevus praegu nii mõnigi kord, kui loen luulena välja pakutavat narratiivset ja isikupäratut loba kirjutaja argistest toimingutest.

Ent see on vaid üks inspireeriv, vahest isegi kurioosne või erandlik näide Visnapuu luule poeetilisest rikkusest. Või peaks ütlema – nakatav näide?! Visnapuu luule algallikaks näib aga olevat vastuolu, pidev konflikt iseendaga (Käib ingel ühes majas saatanaga), mida ta on vahest isegi teadlikult kultiveerinud ja võimendanud. Vastandpoolusi, konflikti iseendaga, aitab ühendada ja pingeid maandada just nimelt luule ja selles elamine. See on Visnapuu luule tuum, millest sünnivad nii tiirased jauramised, heitlused jumalaga kui ka hellad armulaulud, subtiilne loodus- ja pateetiline isamaaluule. Võiks öelda, et ta oli teadlik luuletaja, kes tundis hästi ka tehnilisi nippe ja oskas neid kasutada – selle tunnistuseks on peamiselt Jaan Ainelo koostatud "Poeetika põhijooni" (1932, II trükk 2008), mille kaanel on ka Visnapuu nimi.

Tema looming on mahukas, sisult ja vormilt ühtlaselt kõrgetasemeline ja mitmekesine. Seda hämmastavam on, et Visnapuu luule ületamatuks väljaandeks on seni ikka veel Arvo Mägi koostatud ja Stockholmis 1965. aastal ilmunud kaheköiteline "Kogutud luuletused". Kurta ei taha – aga kas puudub kirjastustel julgus järele teha või siis hirmutab kuluka väljaande puhul neetult ahtake müügiturg?

Valikuid siiski on tehtud, viimane neist parima Visnapuu-tundja Vallo Kepi koostatud maitsekas "Kirg ja kodumaa" (2017), mille lisaväärtuseks on peaaegu kolmandiku raamatu mahust hõlmav koostaja saatesõna "Kumba ma valvama pean, rohtaeda või sind?" ja fotod. Suures osas on see Kepi filmi juurde kuuluv jutt ja pildirida, kus Visnapuu isik, luule ja tegemised ühinevad sujuvalt autori vahetute reisielamuste ja tähelepanekutega ning toovad poeedi inimesena meile lähemale, kui seda suudab mõnigi teadusartikkel.

Mõte

Kas saab üldse küsida, kus lõpeb mõte ja kus algab luule. Kus on nende kahe vaheline piir? Visnapuu puhul ilmselt mitte, kui lehitseda tema artiklikogumikku. Ka tema luule mõtestab inimeksistentsi ja maailma ning võiks kuuluda eesti mõtteloosse – ja kuulubki. Ainult vorm ja väljendusviis eristavad luule artiklist või poleemilisest esseest. Mõnikord needki mitte. Mõtteloo sarja kogumikku "Millal sünnib inimene" on koostaja Hando Runnel pannud sisse Visnapuu Toilas 9. augustil 1917 Ingile kirjutatud "Kirja merest ja päikesest". See on kui pikk vabavärsiline luuletus, millesarnaseid Visnapuu üldiselt ei kirjutanud, aga kordused ja kõlakujundid ilmutavad pigem luulesundi kui ratsionaalse mõtiskluse kavatsust. Sisu tingib vormi ja suunab sellesse mõttevoolu.

Visnapuu artiklikogumik on kirev, sellesse on mahutatud esseid, ülevaateid, reportaaže, katkendeid memuaaridest ja manifeste, nii varjamatult mina-positsioonilt kirjutatud bravuurikaid ja provokatiivseid sõnavõtte kui ka objektiveerivaid kirjutisi. Esindatud on kogu tema loomeperiood, esmatrükid aastaist 1909–1951, kuhu mahub mitmeid murranguid: kaks maailmasõda, revolutsioon, iseseisva Eesti riigi loomine, selle kaotamine ja maapagu.

Mõnigi neist artiklitest mõjub üllatavalt tänapäevaselt, ehkki hoopis teises kontekstis. Milline tegevusväli avanes toona heitlevale ja energilisele poeedile, keda jagus justkui kõikjale! 1907 on ta Eesti Kirjanduse Seltsi loomise juures, kümmekond aastat hiljem siurulasena selle tulihingeline kriitik, 1920. aastate lõpus mõnda aega ka Eesti Kirjanikkude Liidu esimees. Veidi kahtlevalt on suhtutud Visnapuu tegevusse 1930. aastate lõpus: kui Tartus hakkas ilmuma ajakiri Akadeemia ja haritlastel oli soliidne jääda vaikivasse opositsiooni, askeldas Visnapuu Tallinnas propagandatalituses ja hiljem toimetas ajakirja Varamu. Siurulasest ja santlaagrist oli saanud kodanlik härra, ehkki luulevürst oli ta niikuinii. Ei saa salata, et Visnapuud tõmbas võimu lähedale, aga sellest oleks võinud ka kasu tõusta.

Meenub üks kuskil August Mälgu mälestustes jutustatud lugu. Visnapuu ja pikakasvuline August Gailit, pea pilvedes ja mõte kotkatiivul lendamas, kõndisid Tallinna tänavail ja otsisid kirjanikele maja, kus oleks ruumi nii korteriteks kui ka kontoriteks. Pärnu maanteel oli uusi ja veel poolenisti tühje, laenude peale ehitatud ja mitte tasuvaid. Ühe Gailit välja valiski ja jagas korraldusi: Mälk räägib president Pätsiga ja Visna Kaarel Eenpaluga, kes oli tollal peaminister. Mälk on veendunud, et kui okupatsiooni poleks tulnud, oleksid kirjanikud saanudki tänu Gailiti mõtteuljusele ja Visnapuu tegutsemisele omale maja.3

Vahelepõikena fantaasia korras: kui Visnapuu oleks elanud meie ajal, oleks ilmselt piisanud tema telefonikõnest peaministrile, et võtke see pronkspoiss Tõnismäelt maha. Ja maha võetud ta olekski.

Sõjajärgsel Saksamaal oli Visnapuu sinna jõudnud eestlaste hulgas vaieldamatu autoriteet, kellel õnnestus ellu kutsuda üsna arvuka liikmeskonnaga Ülemaailmne Eesti Kirjanduse Selts, mis mõnda aega tegutses edasi ka Ameerikas. New Yorgis peetud kõnes "Meie kultuurpoliitika sihtidest" visandas ta rahvusena paguluses ellujäämise kava. Mõndagi, nagu kirjastus, ajakiri, ka arhiivid ja vaimse pärandi säilitamine, ka teostus ja tema ideede vilju saame maitsta taas iseseisvas Eestis.

Viidet sellele ei ole, kuid miski sunnib arvama, et midagi on Visnapuu pärandis varuks veel ka teise "Eesti mõtteloo" sarja kogumiku jaoks. Tema esseekogumikust "Vanad ja vastsed poeedid" (1921) on Runneli koostatud raamatusse kaasa haaratud vaid "Igor Severjanin" ja üht-teist mõtteloolist leiaks veel ajakirjandusest, intervjuudest ja kirjavahetusest. Andes Saksamaal välja kaks "Koguja"-nimelist koguteost, oli Visnapuugi koguja ja koondaja ning väärib ka ise korralikku teoste kogu ja monograafiat, mida tänapäeval päriselt enam ei asenda Harald Peebu sulest 1989. aastal ilmunud käsitlus.

***

Olen ilmikuna ikka tõrkunud, kui haua ääres kõneldakse lahkunule viimse austuse avaldamisest. Henrik Visnapuu lahkus siit ilmast 67 aasta eest ja kui palju on teda sellegi, tema põrmu võõrsil oldud aja jooksul loetud, lauldud ja viisistatud! Ja temale mõeldud. Kõige kodumaal keelatuse kiuste. Kirjanikule on kõige olulisem, et tema loomingut tuntakse ja loetakse. See ongi au, mis saab talle osaks alati, kui avame mõne tema raamatu. Nüüd ja seni, kuni jätkub lugejaid ja tema teoseid, ei pea tõlkima mõnele tema kadunud rahva lapsele.

1 Pedro Krusten, Kaugelviibija käekõrval. Mälestusi Henrik Visnapuust paguluses. Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1957, lk 252–253.

2 Vt Vikerkaar 1989, nr 7.

3 August Mälk, Paar sammukest rändamise teed August Gailitiga. Rmt: August Gailit 1891–1960. Mälestusteos. Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1961, lk 16–18.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: