Vahel tundub, et elaksin kui koopas. Vaatamata kogu infoküllusele, jooksvatele uudisvoogudele, teavitustele. Justkui ei näe ega kuule väljaspool toimuvaid asju, äärmisel juhul taban neid üksikuid valguskiiri, mis koopaavast juhuslikult läbi tungivad. Asjatundjad väidavad, et enamik meist elabki episteemilises mullis, halvemal juhul kajatoas. Infot on lademetes, aga see on ühetaoline, sellest ei eristu miski.

Kui kriitiline mõtlemine lühisesse jookseb või sündmused painava tsüklina korduma kipuvad, oleks ehk mõistlik endale meenutada, et meie üle valitsevad algoritmid ja big data. Muusika koha pealt on parim näide Spotify. Ma olen endiselt voousku, aga kogu lugupidamise, mugavuse, ligipääsetavuse juures: see vajutab meid järjekordsesse episteemilisse muusikalisse mulli.

Meenub üks juhtum (vist isegi enne Spotify aega) napsusest Salacgriva festivali hommikust, kus seltskonnaga telklas telefonist muusikat kuulates tundusid kõik kõlavad lood sitaks head: - "Ou, kelle pleilist see on? Juba mitmes lugu jumala hea…" - "See on su enda oma!" - "Ahah…"

Sama efekti kordab mulle (vajadusel) iga nädal Spotify soovituslik Your Discover Weekly. Kogu list on suurepärane, totaalne minu maitse, "+" ja laik ja süda. Ja nii me sel orbiidil tiirlemegi…

Ometi ma tahan üllatuda. Usun, et sisimas tahavad seda kõik. Paradoksaalselt on üllatust aga aina vähem.

Kõigele vaatamata tegelen enda kunstilise (sh muusikalise) värskendamisega süsteemselt: ei vaata tavaliselt vanu filme üle, ei loe raamatuid uuesti, panen harva mängima vana kasseti või CD. Et hoida end ärksana. Muusika koha pealt kuulan erinevaid raadiokanaleid, kasutan autosõidu ajal Shazami äppi (mis on käesoleva suve kurbi numbreid liikluses arvestades kahtlemata taunitav tegevus), kuulan muusikat eri ajastuist. Olgu need siis nimed, mille leiad erinevate väljaannete plaadiarvustustest või eri keeleruumide soovituste hulgast (eks siingi teeb keegi sinu eest valiku ära, aga muidu läheks vist täiesti hulluks). See pole meeleheitlik võidujooks ajaga, see on enesekaitse. Välja murdmine inertsist ja eutrofeerumisest.

Aga ikka juhtub nii, et kui mainid kolleegidele, kes sind piisavalt hästi ei tunne, et lähed Guns 'N Rosesi kontserdile (ainsale suursündmusele, mis meil sel suvel toimub), arvavad nad, et sul on raudselt pilet olemas ka Retrobestile… Et ta ongi selline retrobesti mees… Sa võid olla taolisest väärarusaamast nördinud, aga võib-olla on selles ka mingi loogika? Ja ainus tõeline üllatus on see, et nad SUUTSIDKI 3,5 tundi JÄRJEST mängida! Meile pakutakse seda, millele me varem laigi oleme pannud…

Aega on loomulikult ka vähe, kõigega ei jõua end kursis hoida. Ja siis tabavad sellised koopa-äratundmised või -masendused. Et kuidas ma selle mööda olen lasknud? Kuidas ma seda ei tea? Kus kuradi koopas ma olen passinud?! Millise "paugu otsas, kui puu käis" (tsiteerides moodsaid klassikuid)?!

Sellise rõõmuskurva äratundmise ja peaaegu totaalse üllatuse pakkus käesoleval suvel kollektiiv Mees Inc. Ilmselt ei kuulu Mees Inc peamiste algtõdede hulka (basic foundational belief), teda pole vaja paigutada "tõejärgse diskursuse konteksti". Aga minu eest oli tema olemasolu varjatud.

Eesti absurdiansamblite ja -artistide ajalugu on pikk (ilmselt saaks alustada juba kupleedest /Rinne, Kopvillem/, võibolla isegi lorilauludest, millest pajatas omal ajal Viljandis lugupeetud õppejõud Marju Kõivupuu): Apelsin, Propeller, Kuldne Trio, Singer Vinger (Päratrust, Turist), Onu Bella (üksi ja koos Öörahu ning Provintsiga), Meie Mees, Genialistid, Ursula, Chalice, Orelipoiss, Ans. Andur, Winny Puhh, Koer, 5miinust, … (keegi läks kindlasti meelest, aga nagu juba varem: koopasse kõik ei mahu, lööd stalaktiidi vastu pea ära).

Sellesse meelevaldselt koostatud ja kindlasti mitte üheselt loetavasse ritta paigutub ka Mees Inc. Vähemalt, mis puudutab sõnu ja võimalikku kontseptsiooni. See on ka okei, aga kus minu jaoks ootamatus ja värskus tööle hakkavad, on muusika ja helikeel. Areng, mis võtab ettervamatuid pöördeid. Omadus, mis on minu jaoks hea kunsti üheks peamiseks tunnuseks. Aga Mees Inci iseloomustab ka lihtsalt suurepärane muusika.

Toon ootamatused siin kohal välja (9/11, ülejäänu on järelikult ballast, vähemalt minu jaoks):

"Meeldib, ei meeldi" (vaadake alt videot): Pillerkaaritava diskoga lõpp unisele ja hedonistlikule filosoofialoengule.

"Margus". Hoogne skandeering poole laulu peal (kui kuulsin õigesti): "ja siis käibki tuff, tuff, tuff, tuff: dramm ja speiss", mis muudabki pala kiireks ja süstivaks trummiks, bassiks ja veel millekski.

"Pöörleb, ei pöörle". Ootamatu on siin fusion-kaemus heinivaikmaaliku kitarriga. Esimene lugu, mida ma Mees Inc-ilt kuulsin, ja äratas kohe huvi. Ning pean tunnistama, et suvise üle kuulamisega on pala muutunud üha paremaks. Jess.

"Püha päev". Õllepurgi avamine ja krooks laulu algul. Esmapilgul ehmatav naljavõte, üsna piiri peal, aga seda tasakaalustab pala edasine tõsiseltvõetav areng.

"Käime". Kitarr, mis pala keskelt disharmoneeruvalt plärisema ja kiunuma hakkab, ja nii lõpuni välja.

"Vaba mehe valss". Laul ja ksülofon (ilmselt siiski elektrooniline lahendus), mis meeldivalt häirib. Kui lauldakse unenäost, siis tekitab kokku somnambuulse seisundi. 

"Kase lugu". Peaaegu rahvalik uimane laulumaneer ja vokaal (vileni välja), mida hakkab kohe juhtima curelik rippiv kitarr.

"Tahaks loota". Üllatus tuleb sisse juba üsna loo algul: lõhkuvad kitarrid, trummid ja jämm, mis vaheldumisi üldist voolavust lõhestavad ja lõpuks peaaegu post-rockiks kokku sulanduvad.

"Jeesuse ja jumala lugu". Üldine halemeelsus laulus, mille sisse sõidavad kitarrid seguna Kино'st ja kantrist. Tekib tunne, et Jeesus on küll suure suuga lubanud meid armastada, aga liiga kindel selles siiski olla ei saa.

Mis puudutab plaadi (ja äkki isegi kogu ansambli üldist) temaatilist kontseptsiooni (võib-olla isegi dramaturgiat), mida kuulajaile edastakse (pakun välja oma variandi: inimlike hirmude ja maailma ülekohtuga silmitsi seisev keskealine mees Margus, kes igatseb, et teda rahule jäetaks?), siis sellega on minu meelest niigi kenasti. Kui see polnud just loojaid käivitav kujund, siis sellega võinuks isegi vähem vaeva näha. Jõuab pingutamatagi kohale.

Seda pole enam ammu olnud, aga mul tekkis Mees Inci kuulates tunne, et tahaks taas korraldada Indi Ila kontserti (uue nimega, Indi Koobas?). Kak ras oleks. Heigo?