"Ma arvan, et juba ongi pooleks täitsa [eesti- ja võõrkeelseid balletitantsijaid]. Kuna tants on universaalne keel, siis ju tegelikult keeleoskus laval ei loe," märkis Oja. Ta tunnistas, et hirm, et võõramaalased tulevad võtavad balletitöö eestlastel ära, on alati olemas. "Aga see hirm on iga konkurentsi puhul olemas."

Oja märkis, et pärast etendust on tema üldjuhul täiesti läbi. "Ma proovin endast ka kõik anda, nii et ma kohati pärast etendust olen üsna passiivne, kui keegi minuga suhelda tahab, sest ma tunnen, et ma olen kõik oma emotsioonid publikule ära andnud." Ta kinnitas, et proovib endast alati ikka anda sada protsenti.

Rääkides varasest pensionipõlvest, mis balletitantsijatele paratamatult osaks saab, märkis Oja, et seda saab vaadata ka positiivsest küljest. "Baleriin saab endale justkui kaks elu. Esimene on balletikarjäär ja teine elu – ta võib valida ükskõik millise teise muu töö. See tähendab, et me saame kaks täiesti erinevat karjääri, mis kumbki üksteist ei välista."

Ta tunnistas, et unistab isegi kord Eesti esibaleriini kohast ja sooviks väga tantsida balletis "Giselle". "Ja ma sooviksin midagi, mis ei oleks ehk nii muinasjutt, vaid reaalne lugu, kus on reaalsed inimesed ning reaalsed emotsioonid, et laval saaks midagi emotsionaalselt kogeda."

Oja märkis, et kuigi teda nähakse üldjuhul klassikalise stiili viljelena, siis tahaks ta väga siiski proovida ka teisi stiile. "Aga samas ma kindlasti tahan jääda klassikalise tantsu juurde. Sellepärast, et see on midagi nii erilist. Moderniga saad tegeleda ehk hiljem, oma karjääri teisel poolel, kui sa enam nii palju ei suuda klassikalist tantsida. Aga klassikaline on kindlasti südames minu jaoks number üks."

Ta on ka üsna kindel, et klassikaline stiil on modernsemast raskem. "Kuna ta on nii spetsiifiline stiil ja seal iga publik saab aru, kas läks hästi või halvasti. Aga kui on modern, siis sa võid leida oma viisi, kuidas su keha liigub ja rohkem oma lähenemist varieerida."