Räpiplaatidega, kus kõlab vähegi kurjemat keelt, pannakse kaasa parental advisor hoiatus, kuid sama peaks tegema Bamba Pana puhul. Tansaania produtsent tuleb nii ebanormaalsete rütmidega, et nõrgemate närvidega inimesel ei tasu plaadile "Poaa" isegi võimalust anda. Kujutage ette kõige kiiremat techno't või trance'i, aga keerake see veel kümme korda kiiremaks. Just nii kõlab selle absurdse Aafrika eksperimentalisti debüütalbum.

Lääne tantsmuusika mõttes ületavad sellised rütmid mitmekordselt inimvõimete piirid. Kui mängida "Poaa" mõnda lugu klubis, milles enne seda on kõlanud pehme house, siis ilmselt kukusid inimesed suurest segadusest lihtsalt külili. Bamba Pana ülikiire andmine kaotab tantsumuusika funktsionaalse ning füüsilise olemuse ning muutub abstraktseks. Tihedast muusikalisest automaadivalangust saab ambient, mis lööb kõik kanalid täis ja lõikab kuulaja pärismaailmast ära.

Loomingulise vabameelsuse juures, mida Bamba Pana esindab, tunduvad enamik lääne produtsendid amatööridena, kes tegelevad lihtsalt igavate motiivide veel igavamate variatsioonidega. House ja techno pakuvad meile juba aastakümneid tuttavat rütmistikku, kus kuulaja lukustatakse lõputult korduva biidi vahele, "Poaa" aga lennutab sind ringi, raputab edasi-tagasi ega lase paku vana ja tuttavlikku. Plaat, mis lükkab esimesel sekundil gaasi põhja ja saab napilt lõpus pidama - pole suvalist täitvat huugamist ega venitamist, kõik on täpne, kiire, ootamatu.

Konventsionaalse muusika keskel võib vahel ära unustada, et tegelikult on meie kitsast lähikonnast eemal kõiksugu veidrikke, kes panevad sada korda rohkem hullu kui siin keegi eales julgeks. Aafrika elektroonika on üsna avastamata valdkond, mida uurida.