Nõnda kujundasid need linnaraamatud XIX sajandi lõpus ja XX sajandi algul lugejate lugemisilma, kus kõrvuti olid Kreutzwaldi, Kunderi, Eiseni ja Ansomardi muinasjutud, sekka Jüri Parijõe mainitud Vürst Apollooniuse lood [1], ning Jüri Parijõgi polnud ainuke Apollooniuse-lugeja, nõnda seletas ju Tammsaare Indrekki Tõde ja õiguse esimeses köites, köstrikoolis õppides: Enese teada oli ta juba sel ajal nii hirmus palju lugenud, et vaevalt võis veel päris uusi ja tundmatuid raamatuid leida. Ta oli lugenud Kolomatsist [2] ja Kuradi kolmest juuksekarvast [3], mis on puhtast kullast. Vaga Jeenoveeva ja Vürst Apollooniuse lood olid tal otsast otsani kui vesi peas…

Riiulis lebavad raamatud vaikivad, nad ei kõneta häälekalt. Kas raamatud, mida ei loeta, on halvad? Ning kui raamatuid ei loeta täna, siis kui kaua peavad nad ootama oma "avastajat-lugejat", toda printsi, kes pidavat kord pikkade aastate möödudes Okasroosikeseni jõudma? Mis on nende lootus? Kas too tõdemus, et vaja on ka sellist kirjandust, mida keegi ei loe, aga on hea teada, et see on kuskil olemas? Või hoopiski lootus, et Kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks – seesama on saanud nurgakiviks! [4]

Aegade jooksul on läti muinasjutukuningaks peetud Kārlis Skalbet, hiljem Jānis Širmanist, ilmselt on muinasjutukuninga-ja kuningannatrooni väärt ka Vana Stender, Ansis Lērhis-Puškaitis, Pēteris Šmits, Anna Brigadere, Anna Sakse, Jānis Veselis, E. Birznieks-Upītis, ehk on teisigi auväärilisi. Aga vististi on läti muinasjutukuningriikides olnud lisaks kuningatele ja kuningannadele omad printsid ja printsessid, hertsogid ja hertsoginnad, krahvid, parunid, rüütlid, kaupmehed ja möldrid, meistrid, sellid ja õpipoisid, kes kõik omasoodu muinasjutte ning kaunis-ja kurblugusid kirjutanud.

Eesti keeles ilmunust teatakse vast Skalbe muinasjutte, Brigadere "Pöialpoissi", Sakse lillemuinasjutte, Imants Ziedonise värvilisi muinasjutte, Jānis Poruksi kaameid noorukeid, ent ehk tõstab aeg uusigi nimesid esile. Aegade jooksul on kogunenud nendegi kirjanike kunstmuinasjuttude ja lugude hulka kuuluvaid palasid, keda pagulasstaatuse tõttu või lihtsalt muude asjaolude, plaanide või pelgalt saatuse tõttu varem ei avaldatud, nii sõjaeelseid kui ka sõjajärgseid, ka selliseid meenutuslugusid (esimestest koolipäevadest jne), mis on aja kestel samuti omandanud omalaadse muinasloolisuse, jõudes nii raamatukaante vahele ning olles ka laiali 20.sajandi ajakirjanduses.

Kirjandusloolane ning läti-eesti tõlkija Mart Pukits on 1938. aastal ilmunud kirjutises "Tõlkeid läti keelest eesti keelde" andnud ülevaate tollase seisuga eesti keeles ilmunust. [5] Nii kirjutab Pukits professor Walter Andersonile tuginedes (Eesti Kirjandus 1925, nr 9-10), et esimeseks tõlkijaks võib pidada pastor Fr. Wilhelm von Willmanni (1746-1819), kelle "Juttud ja moistatussed" ilmusid esimeses trükis Tallinnas 1782. aastal. Ning Anderson on tõendanud, et enamik Willmanni raamatu sisust pärines läti kirjanduse alusepanija pastor G. F. Stenderi "Muinasjuttudest ning lugudest" ("Pasakas un Stāsti" [6]), kusjuures Willmann on Stenderi autorluse maha vaikinud (Pukitsa järgi polnudki see oma aja kohta eriline patt, sedaviisi tegid paljud teised veel hiljemgi). Pukitsa sõnade kohaselt oli Stenderi ja Willmanni raamatutel hea menu.

Koolitegelane ja tõlkija Mihkel Kampmaa (Kampmann) avaldas "Eesti lugemikus" ning mujal järgmiste kirjanike palasid ja noorsoojutte: R. Blaumanis, A. Brigadere, A. Dauge, Doku Atis, A. Lērhis-Puškaitis, V. Plūdons, J. Poruks, A. Saulietis, Andrejs Upīts, Valdis, samuti rahvamuinasjutte (Pukitsa järgi üle kahekümne rahvamuinasjutu). Pukits meenutab, et ta enda esimeseks tõlkekatseks oli Martin Lapi (Lapas Mārtiņš) jõulujutuke jõulualbumis "Rõõmsaid pühi" (Tartu, 1893). Lisaks tõlkis M.Pukits järgmiste kirjanike loomingut: E. Birznieks-Upīts (Kui südamed murduvad, Kiigel, Õunapuu all), J. Pētersons (Võõrsilt tulnud kassipoeg, käsikirjas) [7] , J. Poruks, J. Rainis (Kuldne ratsu, luuletusi), K. Skalbe (Põhjaneitsi, 1931, jt.muinasjutud). Karl Aben on eesti keelde tõlkinud J. Akuratersi Sulaspoisi suve (1929), A.Brigadere Pöialpoisi (1927), J.Rainise Kuldratsu jt.

Läti muinasjutte ning kaunis- ja kurblugusid on ehk kirjutatud vaikuse rüpes. Läti vaikusest on mõtisklenud kirjanik Zenta Mauriņa [8] kirjutises "Lätlaste vaikus"[9]. Tõdedes, et lätlaste ilu on vaikus. Motoks Jānis Poruksilt: Te õuepealsel sügav vaikus troonib. Et lätlased on maarahvas, võib –olla seepärast eluneb neis veel vaikuse raskus ja vaikuse ilu. Vaikus on maale igiomaseks. Mida teab linlane sellest, kuidas õhtu sammhaaval ligineb, kuidas

"Seal tähed tulnuvat ja seisatavad

Ning kuulamas, kuis puud on palveis" (Skalbe) [10].

Miks neid muinasjutte ning kaunis- ja kurblugusid on kirjutatud/ talletatud?

Kord pärisin Skalbelt, miks ta peaasjalikult muinasjutte kirjutab, aga mitte romaane ega näidendeid. Skalbe vastas: "Kuidas siis mitte muinasjutte kirjutada, kui kogu meie elus, alates Läti riigi asutamisest, vabadusvõitlusest välisvaenlaste vastu, pagulaste ja läti küttide sünnimaa-igatsusest, on niivõrd palju kangelaslikkust, müstilisust. Rahvas kaunistab neid sündmusi veel seniajani mitmesuguste legendidega. Veel praegugi on paljud läti emad igal õhtul oma kadunud poegade kojunaasmise ootel. Ka Läti loodus, oma lossimägede, kasesalude, kuusemetsade ja jõekäänakutega on looritatud otsekui õhkõrna kurbuse looriga ning seda on kõige parem edasi anda muinasjuttude ja legendidega.[11]

Karl Abengi [12] on samadel tõdemustel: Millest räägib K. Skalbe oma muinasjuttudes? Millised on ta kangelased ja millega nad võitlevad? Skalbe muinasjuttudes polegi kangelasi selle sõna tavalises mõttes. Ta ei jutusta kunagi eluvõitjaist, õnnelikest, vaid alandlikest hingedest. Nagu varjud tulevad meie juurde need valuküllased kujud — üksildased kuningad, hüljatud timuka tütred, tuhkatriinud jne. [13]

Näibki, et kõik, millel Skalbe pilk on peatunud, isegi parajasti toimuv, millel ei saa justkui muinasjutuga mingit pistmistki olla, millest saaks pelgalt tõsikindlalt kirjutada, mille puhul ei tohiks kahtlustki jääda, et kõik kirjutatu on pesuehtne elutõde, tuleb Skalbe sulest vältimatult välja vähema või suurema unelma/muinasjutu moodi. Ning näib, et isegi kõikvõimalikud pealtnägijad, pealtkuulajad, kaasaegsed, kõrvalseisjad, kes võiksid, justkui, elutõe ja muinasjutulise kirjapaneku vahel selget vahet teha, kellelt võiks pärida, et kuidas siis ikkagi oli, räägiksid kõigest ikkagi Skalbe sõnadega – justament Oscar Wilde lekaalide järgi, kes ju tõdes, et elu kopeerib kunsti, et udu hakati Londonis tähele panema alles pärast seda, kui Turner seda maalis…

Võtkem Skalbe "Marginaale", mille kirjutamist alustas ta 1917, viimased read on loodud juba Skalbe surma-aastal 945, mis on kui poeetiline publitsistika esimese Läti vabariigi sünnist ja surmast, aadetest ning pattudest: Meiemaised mäed on isepäraste omadustega. Ainult kaugelt näeme nende pilveservadeni ulatuvaid helesiniseid tippe nende õiges, peadpööritavas kõrguses. Lähenedes kaovad need tasapisi lähimate kingude ja metsaküngaste taha, ning alles neist eemaldudes kasvavad nad silmapiiril muinasjutuliselt taevakõrgesse sinisiresse. Nõnda on ka meie sangaritega. Neist saavad muinasjutud ning alles siis näeme neid õiges suuruses. Me otsime mägedes toda joovastavat uduloori seal pilvepiiril. Mäed saavutavad oma kõrguse seal, kus nad lõppevad. Nõnda on ka meie sõjameestega. Nende suurus selgub alles nende surmaga. Rohmakad hingepargased [14], mille sügisöised kriginad Daugavalt meiegi kõrvu kandunud, on sealpoolsusse toimetanud hulganisti Lätimaa poegi. Kõik need surmast kustutatud silmad on sulgunud ühes ainumas unistuses, vaba Lätimaa unistuses. Seni, kuni seal all magatakse ja unistatakse, on see unistus siin üleval juba täide läinud. Vana Saksamaa on alistatud. Demokraatia on võidule pääsenud. Aga kui me sõltumatu Lätimaa väljakuulutamisel kangelasi otsides ringi vaatasime, nägime, et ümberringi on pelgalt tühermaa; justkui seisaksime kuskil raiestikul, kus kunagi metski õõtsus ning kus on vaid harvad jäänukpuud, mille tuultes õõtsuvad kurblikud oksad heidavad uue noorendiku heaks seemneid maha. [15]

Margita Gūtmane [16] on muinaslugude ja "pärislugude" üleminekutest mõtiskledes täheldanud: Ühes intensiivse rahvaluule ja muinasjuttude kogumisega toimub ka lastekirjanduses pööre. Kuigi esimest kogujate põlvkonda huvitasid esmajärjekorras kogumine ja talletamine kui sellised, pole läti lastekirjandus enam sellest eraldatav. Lerhis-Puškaitis [17], muinasjuttude ja muistendite koguja, hakkas ise kirjutama allegoorilisi, valmilaadseid muinasjutte. − Üsna üheaegselt hakkab kirjutama ka Doku Atis [18], keda loetakse läti kirjandusliku muinasjutu žanri aluspanijaks. − Pealegi pani Doku Atis alguse veel ühele läti kirjanduse iseloomulikule traditsioonile – autobiograafilistele lapsepõlvekirjeldustele. "Mu eluhommik" (1894) on nimetatud žanri esimene näide, mis vastab kirjanduslik-esteetilistele kriteeriumidele. Hiljem jõudis too žanr kirjandusloos tippu Brigadere, Aspasia (Aspazija), Jaunsudrabiņš'i ja Austriņš'i autobiograafiates.

Neid autobiograafilisi lapsepõlvemälestuste kirjeldusi polegi võimalik kuidagi eraldi esile tõsta, sest need moodustavad ainulaadse ja loomuliku ülemineku laste-ja noortekirjandusest nn. "suurde" kirjandusse. Pea üheaegselt jõuab lugejateni Valdis'e "Staburags'i lapsed" (1895). Täna on ehk võimatu mõista, kuidas võidi sellest raamatust esiti valesti aru saada, nähes selles ainult looduskirjeldusi. Ilus ja mõttekas on olla laps selles lastemaailmas, seal on küllaga seiklusi, ning see tähendab õnnelikult [läbi]elatud lapsepõlve. Kuivõrd sarnane Astrid Lindgreni Bullerby laste üleelamiste ning seiklustega!

Klassikalise läti lastekirjanduse võib jagada kahte ühtemoodi jõulisse suunda:

1. Muinasjutulik suund (näiteks Brigadere muinasjutt-näidendid, Skalbe muinasjutud), kus jagamatult valitseb "traditsiooniline muinasjutumaailm ühes selle põhimõtete ja seaduspärasustega", isegi neil juhtudel, kui mõnede teoste süžeed pole folkloorisüžeede otseseks ümbertöötluseks ja edasiarenduseks, on nimetatud kirjanduslike muinasjuttude maailm nõnda sügavale folklooripärasesse orgaanikasse sukeldatud, niivõrd tihedasti folkloorile omaste tegelaskujude loomispõhimõtetega, inimsuhete struktuuridega, eetiliste ja esteetiliste kriteeriumidega seotud, et on mõistetav küll omalaadse, kuid traditsioonilisel realismil põhineva tegelikkuse kujutamise mudelina, mitte individuaalse fantaasia väljendusena" (Inta Čaklā, ajaleht Literatūra un Māksla, 22.2.1980)

2. Realistlik suund, näiteks Brigadere triloogia (Jumal-Loodus-Töö, 1926- H.K. märkus), Jaunsudrabiņš'i Valge raamat, Birznieks-Upītis'e Pesamuna päevaraamat, Valdis'e Staburags'i lapsed.

Kui rangelt kirjandusajalooliselt hinnata ja klassifitseerida, siis võiks nii ollagi. Kuid kas pole pigem nõnda, et nii Sprīdītis, kui ka Pesamuna on täiesti orgaaniliselt ühes tükis tegelaskujud. Ka Pesamuna on tänaste lugejate jaoks nõndasamuti folklooripärasesse orgaanikasse sukeldatud, olles samamoodi seotud folkloorile omaste tegelaskujude loomispõhimõtetega, eetiliste ja esteetiliste kriteeriumidega. Kes ütleks tänapäeval, kus on muinasjutt, kus tegelikkus? Hea lasteraamat on selline, mille kohta võib kunagi hiljem –juba täiskasvanuna - tõdeda: kui seda [raamatut] poleks lapsepõlves olnud, tunneksin ma praegu millestki väga suurt puudust. Ka minus hinges valitseks praegu tühjustunne, kui mu lapsepõlves poleks olnud Mirdza Timma Võilillekest (Pienenīte), Valdis'e Staburagsi lapsi (Staburaga bērni), Jānis Širmanis'e Piiksukest (Pīkstīte) ja – eelkõige − Alberts Kronenbergs'i [19] Kaikamõisa aastalaata (Sprunguļmuižā gada tirgus).

Neid raamatuid on ikka ja jälle loetud, lehitsetud ja uuesti loetud, ettegi loetud, nõndaviisi, et neist on saanud üks osa minust endast ja mu lapsepõlvest – ja nad kõlavad/helisevad praegugi edasi, lihtsalt aeg-ajalt tuleb natuke kella lüüa...Aastate möödudes hakkavad laused üksteise järel endast jälle märku andma, uuesti elustuvad rütmid, fantastilised riimid/vastukõlad/vastukajad, situatsioonikoomika. Need kõik on aegade jooksul kuskile igaveseks sadestunud/ladestunud ning täna, kui neid uue pilguga üle lugeda, võib avastada kummalisi asju.

Nood raamatud olid toona otsekui "kodu" eest, kui pidi ikka ja jälle ühest põgenikelaagrist teise kolima, kui kuskil polnud võimalik koduneda, kui kõik oli ainult ajutine. Hiljem kingiti mulle ka vendade Grimmide ja Anderseni muinasjutte, kuid see kõik oli vaid mahavisatud raha. Need raamatud ei andnud mulle midagi. Nad olid ja jäidki võõraiks. On raamatuid, mida me igaüks peame lätluse kandjateks, ilma et suudaksime seda põhjendadagi – miks. Kas on tegemist situatsiooniga, muinasjutulise keskkonnaga, armastuse ja austusega, millega miski raamat on kirjutatud, või ehk,– keele pärast. Minu ettekujutus läti keele ilust on igatpidi ja mu mälust kustumata seotud minu lasteraamatutega, ning seda pole hiljem suutnud hävitada ei igasugused pealiskaudsused ega kohutavad moonutusedki (nii kuuldud, kui loetud).

Pärast Võilillekest, Piiksukest, Staburags'i lapsi ja Kaikaküla aastalaata saabus Jaunsudrabiņš'i Valge raamatu, Brigadere triloogia, Poruks'i novellide, Virza Taevaredeli ("Straumeņi") järjekord. Mulle näib veel tänagi, et see oli väga selge ja väga loogiline arenguliin. Need, kes lastele kirjutavad, teevad seda kõige teadmishimulisemale, vastuvõtualdimale ning agaramale publikule. Lapsed on fantastid ja ühtaegu ka realistid ning, – seda tavatsetakse ehk unustada – lapsed on tulevased täiskasvanud.

Lastele pealiskaudselt või hooletult kirjutades tähendab solvata temas inimest, kelleks ta kunagi saab. On hulganisti läti lasteraamatuid, milles väljendub sügav austus lapse vastu, luues lapses ühtaegu usalduse raamatu, selle autori (!) ja – kirjanduse suhtes. Loomulikult areneb läti lastekirjandus areneb paralleelselt "täiskasvanute" kirjandusega, kuid tal on selles arengus välja kujunud üpriski eriline seisund − eriti, kui võtta võrdlusmalliks läänemaailma (peamiselt Kesk-Euroopa) lastekirjanduse areng. Me oleme juba harjunud vaatama asju "lääneliku" pilguga, eristades lasteraamatuid "suurest" kirjandusest. Läti klassikalise lastekirjanduse suur tähtsus seisnebki selles, et seda pole kunagi suunatud "puhta" laste-ja noortekirjanduse rööbastesse. See pole mitte kunagi muutunud denatureeritud kirjanduseks ega pidanud silmas puhtalt pedagoogilisi, rahvuslikke, hariduslikke või poliitilisi sihte. Loomulikult olid omal ajal didaktilised või religioossed aspektid üpriski määravad, kuid läti kirjanduse üldine edenemine tähendas ka belletristika ja kunstkirjanduslike mõõtemallide domineerima hakkamist. Läti lastekirjandust hakati üsna kiiresti hindama just esteetiliste kriteeriumide ja esteetilise kvaliteedi, kunstiteose sümbolismi ja eetika järgi.[20]

Gūtmane aktsenteeris ühtviisi enda ja läti laste- ja noortekirjanduse jaoks olulise märksõnana suveräänsust. Seda isegi vendade Grimmide ja Anderseni muinasjuttude ees. Kõik on justkui subjektiivne, samas ei saa mööda Zenta Mauriņa hinnangust Anna Brigaderele ja tolle loomingule (ajendiks olid A.Brigedere uusteosed, mille kohta ilmus Z.Mauriņa retsensioon (vt. Zenta Mauriņa Annas Brigaderes jaunās grāmatas//Burtnieks, 1927, nr.1., lk.76-77).[21] Kõnealusteks Brigadere uusteosteks olid autobiograafiline triloogia "Jumal, Loodus, Töö" (Dievs.Daba.Darbs, 1926) ning muinasjutt-näidend "Lolita imelind" (1926). Anna Brigadere on, vististi, meie kõige lätilikum autor, välismõju, välistuuli pole tema töödes kuskil aduda. Ei teagi, kas see on pluss või miinus, ma lihtsalt konstateerin tõika. Anna Brigadere areneb iseneneses, sõltumata kõikidest koperniklikest pööretest kunstis, teaduses ja filosoofias. Tema ainus tarkuseraamat on dainad.

Kārlis Skalbe kogutud teoste esimese köite (Muinasjutud. Lapsepõlvemeenutused. Metsas ja väljal.) ilmumine Stockholmis, 1952.a., päädis briti kirjandusteadlase ja tõlkija William Matthews'i [22] kirjutisega "Skalbe muinasjutukirjanikuna" [23] ning läti kirjandusteadlase Jānis Rudzītise kirjutisega "Keeleteo võlur" [24], kus too ühena paljudest läti kirjandusteadlastest/ kirjanduskriitikutest tõdeb:

On juba kujunenud tavaks kõrvutada Skalbet Anderseni ja Wilde'iga [25], seades esimese viimastega kõrvuti või, vaat, isegi, viimaste ette…Anderseni kohta tavatsetakse öelda, et justament tema viis oma väikese taani rahva Euroopasse. Tundub, et Skalbegi olnud üks neist, kellele omistatud sarnane missioon. Kui see pole sündinud, siis eelkõige sestap, et uueaja muinasjutt kui kirjandusvorm kuulub 19. sajandisse, mitte tollesse, kus lõhutakse aatomeid.

Rudzītis määratleb üsnagi ühemõtteliselt Skalbe muinasjuttude positsiooni: Skalbe on Läti kirjanduses, kui välja jätta mõned varasemad katsetused ning hilisemad nõrgad pürgimused, ainus antud vormi viljeleja. Kuid olgem seejuures ka lõpuni ausad ning tõdegem, et mitte kõik 70 muinasjuttu ei kannata kõrgeimat kullaproovi. Kuidas võiks, näiteks, Hea kuninga, Metsahaldjatarid, Sügismuinasjutukese sääda selliste šedöövrite nagu Kassi veski, Kuninga ahjukütja, Hingede metsa jne. kõrvale. Skalbe teenitud kuulsus kehtib 20-25 muinasjutu suhtes, kuna ülejäänud, kuigi mõnigi laialt jutuks olnud, jäävad tuumikut raamistama.

Nõnda on uueaja muinasjuttu peetud eilsesse maailma kuuluvaks. Alfrēds Goba (1889-1972) retsensioonis [26] saksa keelest läti keelde tõlgitud kuueköitelisele Hans Christian Anderseni muinasjutuvalimikule on seda isegi päädimusena südamele pandud: Ka täiskasvanud, kes pole maitset rikkunud meie päevade ajalehtede kõmulugudega, loevad heal meelel neid muinasjutte. Eriti vanem põlvkond, kes ihkab endamisi naasta lapsepõlveaegse halja allika manu, mis lapsepõlve aegu janu leevendas.[27]

Apsīšu Jēkabsi saksa keele vahendusel tõlgitud Anderseni muinasjutud on ühtaegu tõenduseks sarnastele tõlkepraktikatele nii Eestis kui Lätis (näiteks XIX sajandi lõpus - XX sajandi algul saksa keele vahendusel tõlgitud Charles Perrault' muinasjuttude suur hulk (teiste hulgas saksakeelest tõlkinud näiteks Eduard Bornhöhe))[28].

Rudzītis lähtus oma Skalbe-mõtisklustes nimetatud autori muinasjuttude lätikeelsest kogust, ent lisanduseks on K. Egle [29] mõtted 1924. aastast [30], ajendatud Skalbe muinasjuttude venekeelsest väljaandest: Viimasel ajal on meie pilgud kultuurilise lähenemise alal olnud suunatud enamasti läänesse, populariseerides läti kirjandust ning kunsti Saksamaal, Inglismaal, Prantsusmaal. See on täiesti loomulik ning tervitatav. Samas tundub, et läti kunstteoste mõistmise osas pole tabatud selliseid erksaid kõrvu nagu nagu meie idanaabrite juures.

Sügav ning vastuvõtlik vene kirjandus ning kunst, mille mõju pole praegugi kogu kultuurimaailmas väike, harmoneerub väga paljuski meie esteetilise kultuuri tõsiste pürgimustega ning üksi sestap ei tuleks meie kultuuriväärtuste piiriülest tutvustamist sugugi sööti jätta. Viimase kahekümne aastakümne kestel sai suure osa Õhtu-Euroopa kirjanike kuulsus alguse just Venemaal, rääkimata kirjanikestki, kes alles hiljem kodumaal tähelepanu pälvisid. Kārlis Skalbe muinasjuttude kohta on muudest rahvustest pärit, eriti venelased, öelnud, et tema sügav loodustaju, lüüriline helistik (задушевность) ning lüüriline lihtsus külluslike värvingutes köidavad rohkem kui [O.] Wilde.

Läti muinasjutukuninga Skalbe muinasjuttude "konkurentsivõimele" on viidanud Läti haridustegelane Otto Svenne [31]: Me unustame alatasa, et raamatud ja lood, mis meile, täiskasvanuile, ei meeldi, on seevastu lastele armsaimad. Teised, hoopistükkis, on meile meeltmööda, ent lastele ei meeldi sugugi, ning üpriski vähesel arvul leidub selliseid üllitisi, mida täiskasvanud rahuliku südametunnistusega loevad ning mida lapsedki huviga kuulavad…Näiteks, lastele meeldivad vähem omal ajal tunnustust pälvinud Avenariuse [32] lood, kuid rohkem Anderseni muinasjutud; vähema huviga kuulavad lapsed Skalbe muinasjutte, seevastu rohkemaga Lerhis-Puškaitise töödeldud rahvamuinasjutte.

Nõnda on Skalbe kõhklematult, "по гамбургскому счету", seatud Anderseni ja Wilde'i kõrvale.  

Viited

[1] Eduard von Bülow (1803-1853) . Würst Apollonius Tiiruse, Sidoni ja Antiohia kuningas / Täielik jutustus Eduard von Bülow'i järele. – 3. tr. – Tallinn : G. Pihlaka rmtkpl., 1901. – lk.64

[2] Heinrich Hofmann (1809-1894) Kahupea Kaarel ehk lõbusad lood ja kentsakad kujud 3-6 aastastele lastele / H. Hoffmann'i järele eestistanud Endor Tendor// Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus, [1923?]; Heinrich Hoffmann Kolumats//Eesti Raamat, 1982. 24 lk. Tõlkinud Andres Ehin.

[3] Vendade Grimmide muinasjutt Kurat ja tema kolm kuldset juuksekarva (Der Teufel mit den drei goldenen Haaren)

[4] Psalm 118:22

[5] Mart Pukits Tõlkeid läti keelest eesti keelde. Latvijas-Igaunijas Biedrības Mēnešraksts, 1938, nr.4, lk.26-29

[6] Jaukas pasakas in stāsti, tiem latviešiem par gudru mācību sarakstīti no mācītāja Gedert Fridrik Stender. Jelgava, 1766. Lk.328

[7] J.Pētersons'i näidend "Pieklīdušais kaķēns". Tõlkija märkus.

[8] Zenta Mauriņa (1897-1978), läti kirjanik, tõlkija.

[9] Zenta Mauriņa Latviešu klusums//Piesaule, 1929, nr.3, lk.134-139.

[10] H.Korjuse eestindus

[11] K.Šops Kārlis Skalbe Mātes leģendas//Latvju Grāmata, 1929, nr.1., lk.24.

[12] Karl Aben (1896-1976). Keeleteadlane, kirjanik, läti keelest tõlkija.

[13] Karl Aben Karl Skalbe: Põhjaneitsi. Valik muinasjutte. Läti keelest tõlkinud M.Pukits. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus Tartus, 1931. 180 lk.//Eesti Kirjandus – 1931 – lk.382.

[14] Strūga (läti k.), струг (vene k), strug (saksa k.). Hannes Korjuse märkus.

[15] Kārlis Skalbe Mazās piezīmes. Rīga. Zinātne. 1990.a. 416.lk. Eelnimetatud teos on avaldatud Rootsis kirjastuse "Daugava" üllitatud K.Skalbe "Kogutud teoste" IV köite järgi (K.Skalbe Kopoti raksti. IV//Stokholma – Daugava – 1953. a.), mida toimetas K.Skalbe abikaasa Lizete Skalbe.

[16] Margita Gūtmane. Läti poetess, kirjanik, tõlkija. Sünd. 1943.a

[17] Ansis Lerhis-Puškaitis (õieti Anss Lerhis, 1859-1903). On kogunud üle 1900 muinasjutu, 3300 muistendi, legendi ja anekdoodi (need on välja antud 7-s köites (1891 – 1903), sisaldades kõiki 1900.aastaks teadaolevaid läti muinasjutte ja muistendeid. Ühes Krišjānis Baronsi "Läti dainadega" moodustavad need läti folkloristika vundamendi.

[18] Doku Atis (1861-1903, sünninimi Oto Doka (Otto Dokka)). Läti kirjanik.

[19] Alberts Kronenbergs (1887–1958). Läti kunstnik/graafik.

[20] Margita Gūtmane Kāda mīlestība Alberta Kronenberga simtgade 18.10.1887-6.9.1958// Jaunā Gaita-1987 -nr. 163-164. Ligipääsetav: http://zagarins.net/jg/jg163/JG163-164_Gutmane.htm

[21] Zenta Mauriņa Annas Brigaderes jaunās grāmatas//Burtnieks, 1927, nr.1., lk.76-77

[22] William Kleesmann Matthews (1901-1958). Sündis Narvas, ema oli eestlane, isa inglane. Lõpetas Manchesteri Ülikooli, 1926.a. pälvis Ph.D (SSEES). Matthews asus elama Lätimaale, töötas õppejõuna (English Language Institute of Riga, ka Läti Ülikoolis). 1940.a. asus Briti kodanikuna Austraaliasse. 1946.a. naases Londonisse. W. Matthews tõlkis inglise keelde K.Skalbe muinasjutu "Kassi veski" (Pussy's Water Mill: A Fairy Tale. Author, Kārlis Skalbe. Translated by, William Kleesmann Matthews. Publisher, M. Goppers, 1952. Length, 67 pages).

[23] Viljams Metjūss Skalbe, kā pasaku rakstnieks//Ceļa Zīmes, 1953. Märkus: K.Skalbe muinasjutte on saksa keeles käsitlenud Aija Janelsiņa-Priedīte (vt. Aija Janelsiņa-Priedīte Als die Baume sprechen konnten. Zur Funktion des Bildes in Kārlis Skalbe Märchen. Ein Beitrag zum europälschen Kunstmärchen. Stockholm. 1987. 279.lk.

[24] Jānis Rudzītis Radošās valodas burvis. Kārļa Skalbes raksti. Pirmais sējums: Pasakas. Bērnības atmiņu tēlojumi. Mežā un laukā. Daugavas apgāds Stokholmā. 1952. 440 lpp.//Laiks, 09.07.1952

[25] Oscar Wilde (1854-1900)

[26] A.Goba Andersena pasakas//Latvju Grāmata 1927, nr.2. lk.100

[27] Tõlkija Henrik Sepamaa (1905-1990) tõlkis otse taani keelest, tänu temale on eesti keeles olemas kaheköiteline täiskasvanuile orienteeritud Anderseni muinasjutukogu: esimene osa kannab pealkirja "Väike merineitsi" (1987), teine "Lumikelluke" (1996). Vt. Jaanika Palm Hans Christian Anderseni (taas)avastamas//Haridus-2005 – nr.3. – lk.7. Märkus: Lätis avaldati otse taani keelest tõlgitud Anderseni muinasjuttude valimik 1997.a. (Hanss Kristians Andersens Pasakas. Kirjastus Atēna, 1997.a., Taani keelest tõlkis Pēteris Jankavs). Nimetatud tõlke konsultant Karsten Lomholt möönis raamatu sissejuhatuses, et Apsīšu Jēkabs'i saksa keele vahendusel tehtud tõlge erines paljuski originaalist.

[28] Kaia Sisask. Noor-Eesti ja esprit fin-de-siècle. Puhta kunsti kreedo maailma – ja inimesetunnetust restruktureeriv roll 20. sajandi alguses Eestis//Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid. Tallinn, 2009. Lk.19.

[29] Kārlis Egle (1887 -1974). Läti bibliograaf, kirjandusloolane, tõlkija.

[30] K.Egle Kārļa Skalbes pasakas krievu valodā: Карл Скалбе Сказки. С биографическим очерком и портретом, под редакцией В.Гадалина. Книгоиздательство А.Гульбис. Рига, 1924. 128.//Latvju Grāmata, 1924, nr.6., lk. 525-526.

[31] O.Svenne Skaistuma izjūta audzināšanā//Zeltene, 1929, nr.2., lk.5

[32] Vassili Petrovitš Avenarius (1839 — 1923). Kohandas lastele vene bõliinasid, kirjutas algupäraseid muinasjutte, kirjanike jt.elulugudel tuginevaid jutustusi, ajaloolisi jutustusi, lapsepõlve-ja noorusmeenutusi jmt. Avenariuse raamatud kuulusid nn. soovitava koolikirjanduse hulka. Eesti keeles on Looduse lasteraamatu sarjas (nr.16) ilmunud Reis ümber toa//Loodus, 1935. Vene keelest tõlkis Edur Tasa, illustreeris Richard Kivit.