Valner Valme muusikakommentaar: mis tuleb pärast tuttavat muusikat?
Uus muusika nõuab uut sõnavara olukorras, kus traditsioonilised žanrid on surnud lagunemise ja paljunemise teel, ütleb Valner Valme ERR raadiouudiste kultuurikommentaaris.
Muusikafanaatikud ja -teoreetikud on silmitsi kimbatusega: kuidas nimetada moodsat muusikat, mis uueneb iga päev. Traditsioonilised popmuusika ja elektroonilise muusika žanrid on kadunud: lugegem nende hulka ka viimaste aastakümnete võrsed hiphop, techno, house, RnB jm. Nendest on sündinud uued hübriidid.
Elektroonilise muusika maailmas on üha keerulisem orienteeruda, sest kodune tehnoloogia võimaldab igal noorel inimesel mistahes maailma nurgas erilist ja eksperimentaalset muusikat meisterdada ning tulv on üüratu. Infotehnoloogia areng tähendab ka seda, et kõik, mis muusikas viimase 60 aasta jooksul tehtud, on igaühele voogedastuse kaudu kättesaadav ja seega segunevad eri aegade ja žanrite ja stiilide mõjud vastloodavas muusikas.
Vahendite, aga ka muusika kättesaadavus on tekitanud eriti viimasel paaril aastal märgatava ambivalentsuse loodava muusika osas. Uue põlvkonna (elektron)muusikud ja -produtsendid ei tunne enam sundi viljelda žanripiire järgivat muusikat, sest stiilitunnuste järgi joonduvad kogukonnad killustuvad, teisalt paistab massist välja just omanäolisena.
Žanr on kokkuleppeline kategooria. Aluseks on tunnused ja varasemad kogemused. Žanrid pidid kuskilt esmalt sündima. Ei lähe siinkohal tagasi barokki, kust muusika liigitamine algas, vaid jään viimaste aastakümnete novaatorlike helide juurde. Üks näide. Drum' n bass, üks geniaalsemaid leiutisi 90ndatel, tekkis reivist ja jungle'ist, jungle omakorda raggamuffin reggae'st (omakorda sulam reggae'st ja hiphopist), breakbeat'ist, jazzi- ja muudest sämplitest ning sündiefektidest, reiv aga tähendas algselt peovormi, mis kätkes techno't, house'i jm, kuni arenes omaette vilkatempoliseks stiiliks. Kõik liigub ja lähtub millestki, on aga tavaliselt uuena vormunud kindlapiiriliseks nähtuseks, nagu seesama drum' n bass, mis ju tänapäevalgi olemas on, tõsi, alastiile tekib aina juurde.
Ometi on käes aeg, kus uusi nimesid on keeruline anda ja kus värsked tekkivad nähtused ei allu kategoriseerimisele. Küll üritatakse ristandnimedega nagu ambient-RnB või future house või mittemidagiütlevate nimetustega nagu experimental bass või space music, aga need hajuvad enamasti nagu electroclash või chillwave või nu-rave ja kus on peidus skweee või wonky?
Muidugi kehtib see hargnemise ohtrus ja nimetamise keerukus mitteakadeemilises muusikas juba alates uuekooli jazzi plahvatusest 1950ndail. Sama juhtus 20. sajandil klassikalise muusika puhaste žanritega. Kuid need protsessid aina hoogustuvad ja mitmekesistuvad, kuigi postmodernim on ajalugu. Ühest küljest paneb see muusikakriitikud ja -toimetajad tööle: kuidas nimetada? Teisest küljest juhtuvad tähelepanuväärseimad muusikasündmused väljaspool žanrite piire ja kui artisti või albumit ei saa selgelt ja üheselt lahterdada, viib see muusika ja teooria arengut edasi.
Kolmandaks: kindlasti tekib lähiajal ka midagi sellist valdavat ja populaarset nagu mõne aasta eest trap, et siis omakorda killustuda, nagu on juba juhtunud trap'iga. Positiivse, ent hullumeelse energiaga uue laine popartistid Xzavier Stone, SOPHIE, felicita või Sinjin Hawke annavad tulevikust aimu juba nüüd.
Allikas: ERR raadiouudised