Monika Mattiesen, millega nüüdismuusika praegu tegeleb, kuivõrd on see avanenud laiemale publikule?

Nüüdismuusika piirid on tõepoolest viimasel paarikümnel aastal laienenud erinevatele kunstiliikidele ja väljendusvormidele ning peamine põhjus on see, et heliloojate tagatuba ei ole enam vaid klassikalise nüüdismuusika põhine, vaid väga paljud heliloojad tulevad popmuusikast, meediakunstidest, leidub isegi sotsioloogiateadlasi, kes komponeerivad, kuna tehnoloogia on niivõrd arenenud, et intelligentne loominguline inimene, kes tahab end väljendada muusikas professionaalselt ja mitmekesiselt, saab seda teha tehnoloogia arenemise tõttu.

Nii et saab ka klassikalise muusika koolituseta tulla kaasaegsesse muusikasse ja see aspekt on tohutult avardanud nüüdismuusika olemust ja mõtlemist ja rikastanud seda. Auditoorium on nüüd palju mitmekesisemate huvidega ja loomulikult võib rääkida nüüdismuusika interdistsiplinaarsusest. Ka klassikalise muusika koolituse saanud heliloojad on teadlikud erinevatest tehnoloogiatest, nii on EMTAs õppeprotsessi lahutamatu osa, rääkimata läänemaailmast, performance-kunst, visuaalkunstid, ning koostöö EKAga on juba EMTAl juba kümneaastane traditsioon.

See kõik vaid rõõmustab ja vaadates Afekt festivali kava, siis mitmed teosed oleks nagu üle võetud popmuusika avangardsemalt lainelt?

Jah, eriti tooksin esile Tallinna Uue Muusika Ansambli kava "Halloo", kus nad mängivad saksa ühe tuntuma multimeediakunstniku, helilooja Alexander Schuberti töid, mis on klubimuusika põhine nii heliliselt kui visuaalis, mida ta kasutab. Ja see, kuidas klassikalise muusika koolitusega Schubert arendab seda materjali, ei ole kahe-kolme kihi põhine, vaid peenelt läbi komponeeritud. Just nimelt need kihistused ei ole vaid helilised, vaid ka visuaalsed, muusikute performatiivsest liikumisest tulenevad, nii et tema partituuri read sisaldavad peale akustiliste instrumentide valgusrežiid, elektroonilist muusikat ja artistide liikumist.

Tooksin veel välja meie huvitava noore helilooja, elektronmuusiku Ekke Västriku, kelle koostöö meie staarsoprani Kädi Plaas-Kalaga on Erinevate Tubade Klubis Tallinnas ja Genialistide klubis Tartus, ka see kontsert tuleb interditsiplinaarne.

Millisena näete nüüdismuusika lähemat tulevikku, ilmselt vihjeid sellele näeb juba festivalil üles astuvatelt muusikutelt, heliloojatelt?

Jaa, loomulikult liigume digimaailma poole ja visuaali poole, paratamatult Youtube on esmane kokkupuutepunkt ja inimestele kõige kättesaadavam ja enamus nüüdismuusika kontserte salvestatakse, kuna enamus teoseid on visuaaliga ja ei olegi võimalik vaid helilist teost nautida, vaid visuaal kuulub teose juurde.

Nii et nüüdismuusikas on oluline just see performatiivne ning kogemuse ja kohaolu kaudu saavutatud elamuslik külg, ei piisa enam selle kuulamisest mõne helikandja või helivoona?

Just, absoluutselt, kui rääkida ka tänavuse festivali peakülalisest, nüüdismuusika elavast legendist maestro Helmut Lachenmannist, kes on festivalil kogu selle kestel, andes Tallinnas ja Tartus töötube ja loenguid. Tema muusika ajalukku minek toimus läbi mõiste musique concrete instrumentale, mis on mürahelide produtseerimine instrumentidel, ta on esimene helilooja, kes nõndanimetatud laiendatud tehnikaid keelpillidel ja puhkpillidel huvitavalt ja originaalselt kasutas, ja see kõik on ülimalt visuaalselt lahendatud.

Kui me kuulame Lachenmanni kultusteoseid nagu "Pression" tšellole, mida meie tippinterpreet Leho Karin näiteks festivalil esitab, või tema triot "temA" või keelpillikvartetti "Credo" maailmakuulsa Resonanz Quarteti esituses, need on üksikud teosed, mida sel festivalil kuuleme, ja kõik need teosed nõuavad selgelt visuaalset jälgimist. See info, kuidas ebatraditsioonilised, nüüd juba traditsiooniliseks muutunud tehnikad, mida Lachenmann 1950ndatel ja 60ndatel leiutas, helilplaadilt ei pääse mõjule sellise intensiivsusega kui elaval kontserdil.