Jungle'i liider Josh Lloyd-Watson: uuel plaadil keskendume rohkem iseendile

6. novembril annab Eestis oma esimese kontserdi Briti bänd Jungle, kes avaldasid septembris teise albumi "For Ever". ERR-ile antud intervjuus kinnitas ansambli liider Josh Lloyd-Watson, et nad ootavad huviga Eesti kontserti.
Kas esimese plaadi "Jungle" edu oli teile ootamatu? Kuldplaadi staatust ja Mercury Prize'i nominatsiooni on vist raske ette aimata.
Me ei osanud seda oodata ja kindlasti oli see väike šokk, sest midagi sellist on raske ette aimata. Samas on muidugi alati tore tunnustust saada.
Kuidas on uuel albumil läinud? Kas olete uue plaadi tagasisidega seni rahul?
Uus album on isiklikum ja seetõttu ei ole isegi vahet, kuidas avalikkus sellele reageerib. Kui esimese plaadiga proovisime teha muusikat ja olla bänd, siis uuel albumil süveneme rohkem iseendile ja oma emotsioonidele. Mõnes mõttes on "For Ever" isegi autobiograafiline album, meile see meeldib ja see ei vaja kellegi teise heakskiitu.
Aga üldiselt on sellel plaadil ikkagi hästi läinud, jah (naerdes).
Minu arust on "For Ever" üks viimase aja rõõmsameelsemaid albumeid, mida ma kuulnud olen. Kas selle plaadi valmimine oli teie jaoks ka rõõmus protsess?
Pigem mitte, sest see on lahkuminekuplaat, mis tegeleb minu ja Tomi (bändi teine liider Tom McFarland, toim.) viimase kahe aasta läbielamistega. Seal on siiski mõned lood, mis kannavad ka muid emotsioone, tegelikult isegi kogu plaadi esimene pool, kus inimene alles armub, naeratab ja naudib kogu maailma.
Aga mida plaat edasi läheb, näiteks siis, kui sa keerad vinüüli teise poole, tuleb "House of LA", mis kõlab kui surmamarss. Ma olen alati ette kujutanud, et keegi kannab selle loo saatel sinu lootusi ja unistusi kirstuga minema.
Sa tõid välja, et kuulaja keerab vinüüli teise poole. Kas vinüül on teie muusika kuulamiseks parim platvorm?
Ma arvan, et see on huvitav, kuna sa pead muusikale rohkem keskenduma. Spotify ja muud voogedastuskeskkonnad annavad inimestele lihtsalt eelvaate, aga vinüül nõuab kuulamiseks palju rohkem tähelepanu. Sa pead vahepeal plaati ümber keerama, mis toob sind muusikale lähemale.
Spotify puhul on inimestele teatud käitumismustrid ette määratud. Näiteks Instagrami kogu väärtus tulebki sellest, et sa saad story'sid edasi kerida, see käitumine on meisse juba sisse programmeeritud. Kui sa proovid vinüüli edasi keerata, siis ta teeb jubedat heli. See ei meeldi kellelegi, seega sa lihtsalt ei tee seda.
Mõtle, kui iga kord, kui sa vahetad Instagrami story't või Spotifys lugu, tuleks vinüüli ragisemise heli (naerdes). Ma arvan, et inimesed kuulaksid siis rohkem albumeid ja vinüüle.
Kas te mõtlete oma muusikat luues ka sellele, kes võiksid olla teie kuulajad?
Ma ei usu, et me seda teeme, oluline on ikkagi see, et muusika meeldiks meile endale. Kui me tunneme, et see sobib meile, siis see ongi õige suund.
Me sattusime sellesse lõksu varem, aga mitte uuel plaadil...
See on huvitav, kuidas ühelt poolt põhineb teie muusika 1970. aastate funk-traditsioonil, aga teiselt poolt te pole absoluutselt retro, vaid pigem kõlate futuristlikult. Kuidas te selle saavutate?
Haha, see on miljoni dollari küsimus. Ma ei tea. Me lihtsalt järgime oma maitset ja teeme seda muusikat, mis meile meeldib ja tekitab meis hea tunde.
Nostalgiline element meie puhul tuleb ilmselt sellest, kuidas lugusid ette kanname. Samas ka see erineb, sest kui on kittaride ja trummidega lood, siis öeldakse, et see kõlab nagu 70ndad, aga kui on lood nagu "Cherry", kus on kasutatud elektroonikat, siis öeldakse, et see kõlab nagu tulevik.
Ma arvan, et kui kuulata praegu mingeid 70ndate lugusid, kus on kasutatud elektroonikat, öeldaks ka nende kohta, et see on tulevik.
Millised artistid on Jungle'it kõige rohkem mõjutanud?
Meie jaoks on olulised artistid kindlasti Crosby, Still & Nash, The Beach Boys, Rolling Stones, paljud 60ndate aastate bändid. Samas on suur mõju ka neo-soul'i artistidel nagu Bon Iver ja Frank Ocean. Laias laastus kõik hea muusika.
Kuidas teie muusika sünnib? Kas kirjutate ühiselt, mis tundub keeruline, arvestades seitset bändiliiget, või lihtsalt jämmite koos ja lood sünnivad loomulikult?
Enamik lood on kirjutatud minu ja Tomi poolt, bänd lihtsalt mängib lugusid kontsertidel. Me töötame samamoodi nagu Tame Impala (kõik Tame Impala lood kirjutab liider Kevin Parker, toim.), kuigi erinevus on see, et me oleme kahekesi.
Lood tulevad erinevatest kohtadest ja kui sa soovid, et jämmimise käigus sünniks mingi lugu, siis see enamasti ei õnnestu. Parimad lood sünnivad just neil hetkedel, kui sa seda ei oota ja me otsimegi neid orgaanilisi momente, kus muusika sünnib iseenesest.
Teie tuur algas mõni päev tagasi Norras. Kas inimesed on teie uue plaadi materjaliga juba tuttavad, kas sõnad olid publikul peas?
Inimesed on lugudele väga hästi reageerinud, tundub isegi, et tullakse kuulama rohkem just uusi lugusid.
Tuleval nädalal annate oma esimese kontserdi ka Eestis. Mida te Eestist ootate?
Me ei oota enamasti midagi. Läheme lavale ja teeme muusikat, tähtsam on pigem see, mida eestlased meist ootavad. Aga muidugi, oleme põnevil, et saame lõpuks Eestisse tulla, eelmise plaadi tuuriga me kahjuks sinna ei jõudnud.