Arvustus. Kerttu Rakke lootusetu lugu ({{commentsTotal}})

Kerttu Rakke
Kerttu Rakke Autor/allikas: Tiina Azojan

Uus raamat

Kerttu Rakke

"Häbi"

OÜ Mitu Juttu

184 lk.

 

See on nüüd minu andmetel kirjanikul teine raamat, kus käsile võetud nii raske teema, et kuidagi ei anna selle sotsiaalsest sõnumist mööda vaadata ning ei julge ka niisama meelelahutuseks liigitada. Sest hoolimata teatavast melodramaatikast või muidu tugevatest tunnetest, mis silmanurki natukese niiskemaks ajab, on tegu väga realistliku ja mõneski mõttes üsna põhjaliku raamatuga.

See, et Kerttu Rakke kirjutada oskab, ei ole vist uudis. Ta on hoolega raamatust raamatusse oma tekstimootorit arendanud ja lihvinud loomulikuna mõjuvaid vaimukusi. Kerttu loob tavaliselt ühe suure kujundi ümber inimese või inimeste lood, mis oma pretensioonitus esitusviisis sobib päris paljudele lugejatele. Hämarat metafoorikat ja liiga pööraseid süžeepöördeid Rakke ei kasuta. Pigem olgu kirjeldused ja sündmused võimalikult usutavad, pigem aimatavad oodatavad, sest nii ju tavaliselt elus juhtub.

Kerttu Rakke ei mängi lugejaga peitust või pimesikku. Ta annab kohe esimese leheküljega mõista, kuidas on seotud Nadka neetus ja igavene süütunne või häbi. Ivar Tröner raamatu kaanel üritab tõendada psühhoanalüütilist alatooni, mis peakski olema selle raamatu kõige huvitavam osa ja võimalus. Ent Rakke libiseb sellest tegelikult üle. Psühhoanalüütiline kirjandus mängib mõningate valdade ja metafooridega julgemalt, kuid võib seetõttu kaotada ka laiema lugejaskonna.

Autor kirjeldab pea igal hetkel ettetulevaid häbisid, näiteks, et isegi "valede" raamatute lugemisest võib süümepiinad saada. Oleme ju ilmselt teinekord kõik häbenenud liiga kerglast lektüüri, ent tegelikult ju teame, et sedagi on ajule tarvis. Häbitunne käib inimolemusega kaasas, see on kasvatusega tekkinud tunne, sest pidevalt antakse hinnanguid ja kui hinnang on negatiivne, siis leitakse kohe võimalus midagi häbistavat või alavääristavat lisada.

Nadka lugu pole nagu enamusel inimestest. Kõik inimesed suudavad mingil määral suhestuda ja kaasa tunda, aga samas ei suudeta lõpuni mõista vast tahtetust, jõuetust enese eest seismisel. Alustades algusest: vanaema süüdistab tütretütart tema ema surmas, peab last neetuks, lükkab ta inimeste hulgast välja. Loomulikult kasvab sellisest lapsest introvertne ja pea argpükslik inimene, kes tahab lihtsalt rahule jäetud saada. Ta elus on väga vähe rõõme ja rõõmukesi, millest esil on teler ja raamatud, ent seda summagi mitte "tarkade" saadete või teatmeteostega. Nadka on lihtne hing, kes soovib reaalsusest põgeneda. Kui kaugele ta lõpuks reaalsusest irdub, seda saab ka lõpuks teada.

Peategelase toimimise kõrval on vast huvitav teada, kui loomulikult ning lihtsalt autor ajastuomaseid taustu avab. Sündmusi, mis toovad noore inimese Eestisse elama, kuis riigikord vahetub ja mingil määral saab elugi üsna korda. Töö on ja teler mängib. Lähisugulased tegelevad sahkerdamise ja äritsemisega, kuniks otsustavad üldse Ameerika Ühendriikidesse põrutada, kuna seal peaks olema paradiis. Nadkat muidugi kaasa ei võeta, sest kellele seda imelikku ja vaikivat koormat ikka tarvis. Seega on mingil hetkel meie ees noor inimene, kes on saanud enda nimele korraliku korteri ja liigub vaikselt tööle ja koju oma rutiinis. Töökus on temasse sissekodeeritud, ta toimib peaaegu robotlikult ning paljude jaoks kadestusväärselt.

Lisaks otsustab ta ära teha kodakondsuseksami ehk päris rumalaks ei ole autor Nadkat jätnud. Üldse tekib aeg-ajalt häiriv tunne, et ta ju suudaks enamat, kui ta vaid tahaks.

Aga on aru saada, et Rakke tahabki just tähelepanu juhtida sellele, et kui inimest pidevalt alavääristada ja maha tampida, siis mingil hetkel ei toimi ta enam normaalse inimesena, kes küll ka vahel kaotab ja teeb valesid otsuseid, ent mingi aja jooksul tõuseb jalule, elab elu edasi ja suudab rõõmus olla. Nadežda on raamatus vaid loetud kordadel rõõmus. Muu seisund näib olevat vegeteerimine mingis lõputus melanhoolias, pidevas häbitundes.

Kui nüüd tuua mängu ilus ja hästi lõhnav eesti mees, kel on kummalisi saladusi, siis muidugi armub noor ja tagasihoidlik naine kõrvuni. Eriti kui mees ta kätt palub ja perebüroos ajagi kinni paneb. Liigagi keeruliste skeemidega võetakse noor naine õnge, et jätta ta rasedana altari ette... Seda on huvitav lugeda ja samas on selles mingit ajatut paratamatust. Olnuks Nadkal sõbrad või toetav perekond, siis ehk poleks nii hullusti läinud. Ja neid skeemitajaid, sulisid on elus ju nähtud. Ajalehtedestki saab tihti lugeda, kuis inimesed nende võrku langevad. Tavaliselt palju lihtsameelsematesse lõksudesse kui kirjanik komponeerinud on. Igatahes algab siit vältimatu Nadka allakäik ja üha süvenev apaatia ümbritseva vastu. Lihtsalt selleks ajaks on lugeja Nadka iseloomust natuke väsinud ja ta võtabki kogu tulevat loogilise järgnevusena ning ainult korra tahaks kaasa karjatada, et "Kuku alla, oleks Sul kergem ja..."

Puudega lapse ilmaletoomine ning püüd uut inimest üles kasvatada, hoolimata oma võimetusest üldse kuidagi asjalik olla, see on piinarikas ja raske lugemine. Ei saa ju ka päris ütelda, et poleks võimalust olnud abi saada või otsida, ent kui kohe üldse ei suuda inimestega suhelda... Õnneks autor kuigi pikalt ei viivita enam ja lõpetab varsti raamatu ära.

Ehkki mulle algul tundus, et Kerttu Rakkele loomuomane vaimukus hoiab raamatut helgemana kui teema seda oodata laseks, on poole raamatu peal värvikamad väljendid unarusse jäänud ja muigama enam miski ei panegi. Tegu on hästi kirjutatud ja komponeeritud, kõigile loetavas keeles sirgjoonelise looga. Autoril olnuks võimalus mitmeid teisi teemasid kõrvale tuua ja ehk Nadkat ka veidi mitmeplaanilisemaks kujutada. Võimalik, et just nii mängeldes selle ühe kujundi ja lõhutud iseloomuga ongi selle teose sõnum kõige arusaadavam.

Selge on seegi, et on oluline ajada tõsiseid asju loetavas keeles ja paljudele vastuvõetavas vormis. Just seepärast pean ma nii Janek Muruga kahasse kirjutatud "Pimedusest välja" ja praegust "Häbi" olulisteks. Autor mainib isegi, et soovib juhtida nende raamatutega tähelepanu meie ümber olevatele inimestele, leida üles kaastunne ja võimalusel ka päriselt kedagi aidata, kuigi vahel piisab ka lihtsalt heast sõnast või meie "parimate kristlike traditsioonide vaimus" süütunde tekitamise, häbistamise ärajätminsest. Me kõik oleme kuskil sees väga haavatavad ning ega me teagi ju, mis kellegi üle piiri võib ajada. Aga Nadkal polnud lootustki pääseda...

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: