Sirbis: pessimismist, vabadusest, paremääre tekitatud kimbatusest ({{commentsTotal}})

Korrakaitsjad pidasid kinni 56 paremäärmuslast, kes üritasid seksuaalvähemuste marssi nurjata.
Korrakaitsjad pidasid kinni 56 paremäärmuslast, kes üritasid seksuaalvähemuste marssi nurjata. Autor/allikas: REUTERS/Valentyn Ogirenko/ Eesti Meedia/ Scanpix

Tutvustame 9. novembri Sirpi.

MARKUS TOOMPERE: Põhjendatud pessimism

Selle asemel et õhinal kokku saada ja hellitada lootust, et kõik läheb paremaks, võiks vaadata vastu karmile reaalsusele ja tunnistada, et positiivseteks visioonideks pole põhjust.

Valdkondlike arengudokumentide koostamine tekitab ikka elevust, sest valdkonnas tegutsejatele jääb mulje, et neid kaasatakse ja nad saavad lõpuks isegi sõna sekka öelda. Loodetakse, et uue dokumendiga käivitatakse valdkond taas ning kuhjunud probleemide rägastikus leitakse kõiki rahuldav lahendus. Organiseeritakse paar koosolekut, kus lastakse aur välja (seda võib nimetada tinglikult grupiteraapiaks), ning siis kirjutab mõni ametnik moekat prestiižsõnavara pruukides – laenan siinkohal Maarin Mürgi mõtte – Twitteri säutsudest koosneva dokumendi ja elu läheb edasi nagu enne. Miks viitsivad kallid kolleegid endiselt selliste asjadega tegeleda, ma tõesti ei tea. Valdkonna spetsialistide kaasamine on ministeeriumile tähtis eelkõige mainekujunduse pärast, nende kogemustest tulenev sisend ei huvita aga kedagi. Alljärgnevalt mõned mõtted, miks ei tohiks kunstivaldkonna inimesed "Kultuur 2030-lt" loota mitte midagi positiivset. 

 

Avameelselt salaelust. Marina Richteri intervjuu Ameerika pornonäitlejanna Stoyaga. STOYA: "Seksitöötajaid nähakse kui halbade emotsioonide ladustamise prügimäge."

Sattununa tänavu Lazar Bodroža ulmefilmi "Ederlezi tõus"1 Austria esilinastusele, tuli mulle väljamüüdud kinosaalis üllatusena peaaegu püha vaikus. Samal hetkel tabasin end arusaamiselt, et suurema osa publikust moodustasid mehed vanuses 20–50. Tegelikult seal naisi peaaegu ei olnudki. Enne seda õhtut polnud mul täit aimu Stoya rahvusvahelisest populaarsusest kinniste magamistoauste taga. Mitte et ma poleks kuulnud tema olemasolust ja kuulsusest – serbia-šoti päritolu 32aastane Ameerika pornonäitlejanna Stoya kuulub pornofilmitööstuse tippude hulka –, aga minu teadmised pornost on nii vananenud, et mäletan veel Traci Lordsi oma karjääri tipus enne seda, kui ta vanale ametile selja pööras ja hakkas arthouse-filmidega õnne proovima. Küll teadsin ma üht, ja midagi sellist, mille vastu Stoya ise võrdlemisi allergiline on: ta on väidetavalt kõige terasem pornotäht. "Umbes nagu ei peakski üldse mõtlema, kui töötad seksiäris," selgitab ta oma vastumeelsust ja peatudes seejärel pikemalt oma kolleegidel, kes on kirjutanud raamatuid, produtseerinud filmivallas nii mõndagi mittepornograafilist või pühendanud oma elu haridusele. Oma vast avaldatud bestselleri ja uue firmaga on Stoya tegijate hulgas oma koha leidnud. Lisaks mitmesugused kaubaartiklid ja fännikraam ning agregaat Destroya, mida ma praegu kirjeldama ei hakka, sest piisab nimetuse toksimisest otsingumootorisse.

 

ISABEL MARI JEZIERSKA: Kas on õige, et teismelised tüdrukud peavad lugema meeste kirjutatud teoseid, kus raamatu tegelased alandavad naisi?

"Miks ometi on nii, et paljud mehed, olgu nad kirikutegelased või muult elualalt, on naistest ja nende kommetest lõpmata palju rääkinud nii kohutavalt ja hukkamõistvalt ning räägivad ja kirjutavad kindlasti tulevikuski?"

Nii küsis esimene kutseline naiskirjanik Christine de Pizan (1364 – u 1430) teoses "Le Livre de la Cité des Dames" ehk "Raamat naiste linnast".  Ta tõi vastusena Matheoluse kirjutisele esile terve rea silmapaistvaid naisi antiikajast autori kaasajani, kaasa arvatud Maarja Magdaleena, Sappho ja Seeba kuninganna. Ligi 700 aastat hiljem on ajendanud mind sama küsima Michel de Houellebecqi teosed.

 

AVELIINA HELM: ÖKOLOOGIKA. Ei ole hilja, aga väga kiire on

Globaalmuutused on peatselt meie suurimaks julgeolekuriskiks, aga kus on Eesti keskkonnadebatt?

Täpselt selline kokkuvõte on tehtud ÜRO all tegutseva valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (Intergovernmental Panel on Climate Change, IPCC) 1,5kraadise kliimasoojenemise eriraportis (IPPC SR1.5).  Aruandes analüüsitakse, kuidas liigutakse Pariisi kokkuleppega seatud pikaajalise eesmärgi poole hoida globaalse keskmise temperatuuri tõus alla 2 kraadi ning astutakse samme, et soojenemine piirduks vaid 1,5 kraadiga.

Aruande järeldus sunnib kiirustama: võimaluste aken tagada inimkonnale elamiskõlblik planeet ka eelolevateks sajanditeks hakkab sulguma juba järgmise 12 aasta jooksul. IPCC määratleb nn süsinikueelarve (carbon budget) ehk siis kasvuhoonegaaside koguhulga, mida inimkond võib veel õhku paisata, ilma et see ületaks kriitiliseks peetavad kumulatiivsed heitekogused. Praeguste süsinikuheidete juures lööme oma eelarve laiaks juba 10 aasta jooksul ning 2030. aastal elame poolteist kraadi soojemas maailmas. Kui jätkatakse praeguse heidete hulgaga, jõuame kahekraadise soojenemiseni aastatel 2060–2080. Kahekraadise piiri ületamine on üliohtlik ning seotud hiiglaslike majandus- ja sotsiaalsete kahjude, kuumalainete, üleujutuste ja põlengute sagenemise, paljude ökosüsteemide ja nende funktsioonide kollabeerumise, ookeanide hapestumise, kalavarude vähenemise ja suurtes piirkondades põllumajanduseks sobilike tingimuste kadumisega. Aruandes rõhutatakse, et kindlasti tuleb piirduda pooleteise kraadiga, sest võrreldes kahekraadise tõusuga maandatakse paremini riske, negatiivsed mõjud on väiksemad ning ühiskondadel ja looduskeskkonnal säilib suurema tõenäosusega võimalus muutustega kohaneda ja edasine elukeskkonna hävimine ära hoida.

 

MIHKEL KANGUR. Teadus ja tasu

Kui on kerkinud küsimus teadusrahastuse suurendamisest, järgneb sageli demagoogiline küsimus: mille arvelt seda tegema peaks, kas õpetajate või päästjate palkade arvelt? Küsimust ei tekkinud, kui otsustati tasuta bussitranspordile või Rail Balticule lisaraha anda.

Riigieelarve on riigikogus lugemisel ja näeme, et valitsusel on kõigutamatu usk teaduspõhise Eesti võimalikkusesse isegi olukorras, kus teaduse rahastamise osakaal riigieelarves kogu aeg väheneb. Valitsus muret ei tunne, kuna meie probleemide lahendamiseks on kasutada sajanditaguste teooriate rakendused. Sajand edasi on juba teised valitsuses. Teadlaste streiki pole ka karta, kuna ühiskond seda ei märkaks. Samuti on suur tõenäosus, et eelmiste valimiste eel kõigi parteide antud lubaduse, teaduse rahastus 1% SKTst, murdmise neelab valija taas alla. Suvisel arvamusfestivalil korrati lubadust ja nüüd, mõni kuu hiljem näeme riigieelarvest, kui palju need sõnad väärt on. Teadus- ja haridusminister väljendab sügavat muret ja soovib sõlmida erakondadeülest kokkulepet. Ilmselt on peagi oodata mõne komisjoni kokkukutsumist. Mõni kuu veel vastu pidada, siis on neljaks aastaks jälle rahu.

Raivo Soosaar: Rail Baltic – kas tasuvusanalüüse tasub usaldada?

Üheksa megaprojekti puhul kümnest osutub kulu planeeritust suuremaks, vaid üks megaprojekt kümnest toob lubatud tulu.

Mõeldes kogu maailmas ellu viidud megaprojektidele ehk projektidele, mille eelarve on üle miljardi dollari, ja vaadates nende ajalukku, on vastus pealkirjas esitatud küsimusele selge ei. Tunnustatud megaprojektide eksperdi Oxfordi ülikooli professori Bent Flyvbjergi uurimuste tulemused  on üpris šokeerivad: üheksa megaprojekti puhul kümnest osutub kulu planeeritust suuremaks, vaid üks megaprojekt kümnest toob lubatud tulu (kasutajate hulga) ning kõigest umbes kümnendik suurettevõtmistest valmib tähtajaks. Prognoosi paikapidamise osas ei ole ajas tehtud mitte mingisuguseid edusamme: raudteeprojektide puhul on keskmiselt kulu ületatud 44,7% ning nõudlust ülehinnatud 51,4% ulatuses.

 

TANEL VALLIMÄE: Mida vabadus meile tähendab?

Erinevalt rahvuslusest, identiteedist, lõimumisest, sotsiaalsest kihistumisest, sotsiaalsest õiglusest, soolisest võrdõiguslikkusest jm on vabaduse teemat iseseisvumisjärgsetes debattides ülimalt vähe käsitletud.

2018. aastal tähistame Eesti Vabariigi sajandat aastapäeva, Eesti riigi ja selle elanike vabaks saamist. Kuid mida me ikkagi tähistame? Vabaduse tähendus ei ole enam nii ilmne, kui see tundus olevat 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses, mil soovisime saada vabaks rahvaks ning läänemaailmale omaste ühiskondlike, kultuuriliste ja poliitiliste vabadustega indiviidideks. Palju me teame ja mõtleme, mida tähendab olla vaba rahvas või indiviid? Paradoksaalselt ei ole Eestis vabaduse üle kuigi palju arutletud, olgugi et vabadus oli taasiseseisvumise perioodil keskne teema. Kui tollal räägiti sellest tihti ja uhkusega, siis nüüd harva, heal juhul pidupäevadel. Seetõttu ei üllata, et väga aeglaselt on arenenud asjaomase sõnavara ja tõlgendusvõimaluste tundmine.

 

ÜLO MATTHEUS:  "Mida paska, rahvuslased!":

Euroopa Liit tekkis omas ajas, enne infoajastut, enne Aafrika ja Aasia riikide demograafilist plahvatust.

Paremääre jõud tekitavad Euroopas tõsist kimbatust. "Mida paska!" paiskas Luksemburgi välisminister Jean Asselborn septembris Viinis toimunud Euroopa migratsiooniteemalisel tippkohtumisel, sekkudes Itaalia siseministri Matteo Salvini sõnavõttu. Põhjuseks Salvini seisukoht, et vananeva rahvastikuga Euroopa ei vaja immigrante. "Võib-olla Luksemburgis on neid vaja. Itaalias on vaja, et meie enda lapsed saaksid lapsi, ja et lapsi, keda meil pole, ei asendataks uute orjadega," ütles Salvini. Ägestunud Asselborn katkestas tema jutu tiraadiga, kuidas Luksemburg võttis Teise maailmasõja järel vastu Itaalia migrante, et nood saaksid oma lapsi toita, ning pani sellele punkti prantsuskeelse hüüatusega "Merde alors!".  

 

SAALE KONSAP: Oktoober. Maitsekus ja maitsetus

Kui kontserdikava koostaja taotleb väheselgi määral ühtsust, on tarvis midagi, mis teoseid omavahel seob.

Kas kontsert peaks moodustama terviku, vaatamata esituskoosseisule ja repertuaarile? Mulle see meeldiks. Ma ei pea silmas niivõrd muusikalist tervikut, seda, et kontsert peaks moodustama n-ö hiidteose, kus alateosed (alaosad) tähistavad selgelt ajalist paiknemist (algus, keskpaik, lõpp), vaid pigem sisulist tervikut, s.o kas kavva valitud teoseid tajutakse ühtekuuluvana või mitte. Näib, et n-ö terviku- või kokkusobivusnõue on (vähemalt osalises) seoses teoste mahuga: mida lühemad teosed, seda hoolikamalt tuleb teoste valikut kaaluda, mida ulatuslikumad, seda lõdvemalt võib (vähemalt kava ühtsust silmas pidades) sellesse suhtuda. Järjestikku kõlavaid lühikesi teoseid haarab kuulaja kokkukuuluvana või tahab neid tõenäoliselt tõlgendada terviklikult. Suurvormide puhul küsimus sellisel kujul enamasti ei tõstatugi, sest niivõrd ulatuslike teoste puhul ei haara inimene neid reaalselt tervikuna (vähemalt mitte lühiteostega samaväärselt).

 

REBEKA PÕLDSAM: ROOSA MÜTS. ????????????

Anders Härmi ja Eha Komissarovi kuraatorinäitus "Salatoimikud [üheksakümnendate kartoteek]" Kumus kuni 14. IV 2019.

Abjektsed kehavedelikud, sõpruskonnad ja keeldude põlema panek – kõlab nagu üheksakümnendad? Või nagu kuuekümnendad? Paaril möödunud kümnendil on kerkinud ja siis jälle hajunud küsimus, kuidas Ida-Euroopa läänele järele jõuaks. Praeguses kriiside maailmas on teemapüstituse kuju muutunud, aga 1990ndate lõpus läks kunstiajalugu küll nagu korduse peale. Kui 1960ndatel jõudis läänes täisikka esimene II maailmasõja järgne põlvkond, hakkasid nad nimme oma vanemate põlvkonna meelehärmiks tabudega protsessima. Oma (natsidest, fašistidest ja väikekodanlastest) vanemates pettunud hipipõlvkond keeldus esemestatud ilusast kunstist ja hakkas sõpruskonniti enda ja loomade vere, liha, väljaheidete, rasvade ja muude vedelikega protsessikunsti tegema, mille käigus moraalinorme tõesti nihutatigi. Paljud Viini aktsionistide võtted leidsid 1990ndate lõpu Ida-Euroopa kunstis taas koha, kas otseste taasesituste või tõlgendustena. Sama mõjukaks kujunesid stuudios tehtud intiimsed ennastotsivad autoportreed. Tundub, et eesti kunstnikud ei protestinud niivõrd varasemate põlvkondade vastu, vaid väljendasid aja vastandlikkuse pingeid.

 

Arvustamisel

romaanid Kärt Hellerma "Koer ja kuu ehk Seitse päeva jaanuaris", Leïla Slimani "Hällilaul" ja Isabel Allende "Jaapani armuke"

ERMi teatri "Keisri hull"

Tallinna Linnateatri "John" ja "Mineku eel"

Balti triennaal Riia Kim?-is

IV İstanbuli disainibiennaal "Okullar Okulu"

dokumentaalfilm "Mäed, mida polnud"

lühifilmikassett "Värske veri. Oma ja võõras"

sarja "Heli ja keel" avakontsert "Uni. Jüri Reinvere, Larin Paraske. Soome-ugri rahvaste loodususundid"

nüüdismuusika festival "Afekt"

festival "Üle heli"

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: