Arvustus. Kuus seika seoses omade ja võõrastega ({{commentsTotal}})

Arstijärjekorras kohtuvad viis võõrast, kes esindavad eri ühiskonnagruppe: mehed, naised, noored, vanad, eestlased ja venelased.
Arstijärjekorras kohtuvad viis võõrast, kes esindavad eri ühiskonnagruppe: mehed, naised, noored, vanad, eestlased ja venelased. Autor/allikas: Kaader filmist

Uus film
Lühifilmikassett "Värske veri. Oma ja võõras"
Režissöörid Marta Pulk ("Omad"), Evar Anvelt ("Hea karjane"), Kaspar Ainelo ("Pööripäev"), Philip Kaat ja Ali Monir ("Reetur"), Anna Hints ("Jää") ja Tanno Mee ("Heleni sünnipäev")

Lühifilmikasseti "Värske veri. Oma ja võõras" pealkiri markeerib korraga kaks põnevat lähtepunkti. Esiteks värskus: siia on kogutud seitsme avalikkuses vähe tuntud lavastaja lühifilmid. Kuna väikese riigi filmitööstuses on vahendeid vähe ning konkurents nende nimel suur, ei jõua sageli kätt kaamera taga soojana hoida end juba tõestanud lavastajadki, mis siis uutest tulijatest rääkida. Seega on äärmiselt tänuväärne, et viimaste looming on jõudnud kas või sellisel kujul ikkagi avalikkuse ette ja suurele ekraanile.

Teine lähtepunkt on oma ja võõra, tuttava ja tundmatu, meie ja nende vastandamine. Nende poliitiliselt tuliste teemade käsitlemise järele on viimaste aastate sündmuste tõttu vajadust enam kui küll. Lõhed ühiskonnas on üha sügavamad, nende järgi kiputakse automaatselt jagunema vastasleeridesse juba peaaegu iga ühiskonnas tõstatuva küsimuse puhul. Kus aga võimalik kellelegi vastanduda, seal vastandutakse: müürid kerkivad, piire taastatakse, iseennast defineeritakse kuhugi mittekuulumise kaudu sama palju kui kuulumise alusel. Ameerikas räägitakse koguni külmast kodusõjast, Eesti ei jookse just kaugel selle sabas.

Kõige otsesemalt vaatab nende lõhedega tõtt Marta Pulk "Omades". Arstijärjekorras kohtuvad viis võõrast, kes esindavad eri ühiskonnagruppe: mehed, naised, noored, vanad, eestlased ja venelased. Tegelaste vahel kujunevas üha teravamaid toone võtvas vestluses joonitakse alla hulk Eesti ühiskonda lõhestavaid küsimusi ning vastandusi.

"Hea ikka, et tulla saime … kuni perearst veel on. Võib-olla varsti on kooseluarst," viskab üks tegelastest kibedalt nalja. Sündmustik, ennekõike vestlus ise, on küll üpris karikatuurne ja ebarealistlik, aga eks me puutu sellesarnase sürrealismiga iga päev kokku, kas või meedias ja kommentaariumides: kes on pede, kes on tibla, kes parem-, kes vasakäärmuslane. Teine kohe mingisse kasti vajutada on tunduvalt lihtsam kui temaga päriselt rääkida, veel vähem teda kuulata või temaga lihtsalt inimlikult suhestuda.

 "Omad" näib olevat üsna võrdselt kriitiline igasuguste eelarvamuste, nii jäärapäise konservatiivsuse kui ka lumehelbekesteks hüütud põlvkonna ülitundlikkuse osas. Lõpuks heidetakse väike vimka, millega võetakse üsna selge maailmavaateline seisukoht ning näidatakse keskmist näppu kitsarinnalisusele. Kahjuks esitab see film oma anekdootlikul ja muhedal moel probleemi, mis lärmab me ees nagunii juba aastaid – ja see on filmi nõrkus. Ma ei ütle, et film peab tingimata lahenduse pakkuma, aga praeguseks ootan juba rohkem niigi välja turritavate teemadega süvitsiminekut, mõistvaid ja ühendavaid käsitlusi.

Sama teemaniidi, ehkki teises žanrivõtmes, on pingule tõmmanud "Reeturi" autorid: välismaalasest rändur näeb juhuslikult pealt kohalike väikekriminaalide arveteõiendamist ning püüab selle ka fotole. Järgneb pinev tagaajamine ning kohtumine lähikonnas elavate naise ja mehega, kel tuleb ühtäkki otsustada, kas võtta omade või võõra pool. Peale produtsent Aet Laigu on lühifilmil Eesti poolt tunamullu Oscarile kandideerima esitatud "Emaga"1 sama peaosaline – ja Tiina Mälberg on teinud napi ajaga selleski filmis mõjuva rollisoorituse.

Visuaalselt efektne ja tempokas lühijutustus ei anna küll palju infot ei tegelaste ega sündmuste tausta kohta, kuid näitlikustab väikeste pinevate kildude abil lõhe inimlikkuse ning grupitunnuste põhjal otsustamise vahel. Sama konfliktikohaga murtakse piike ka "Heas karjases", mille tegevus viib kodumaalt kaugele, Liibanoni. Sealsel karjasel tuleb toime tulla survega olla kohaliku religioosse kogukonna täisväärtuslik liige, mis seab ta aga samm-sammult vastamisi üha keerukamate moraalsete otsustega. Ühel hetkel satub mees osaliseks inimröövis.

Kogukond on üks "Värske vere" läbivaid teemasid: vaatluse all on pinge kokkulepitud reeglite ja vaikimisi järgitavate tavade ning üksikisiku otsustusvabaduse vahel. Väikesed suhtlusmomendid nii "Reeturis" kui ka "Heas karjases" osutavad ilmekalt, kuidas tavasid, harjumusi ja võimuvahekordi sellele sügavamalt mõtlemata kehtestatakse ja taasluuakse. Vaikiv rituaalsus pole muidugi üksnes võõraste kultuuride teema ning kodusemas kontekstis väljendab sama "Pööripäev", kus isa püüab poega juhatada meheikka jõudmise käänulisel teel.

Isadest ja poegadest räägib ka kasseti kõige rohkem tähelepanu pälvinud film, Anna Hintsi "Jää". Hints on erinevalt kaaslavastajatest juba selle aasta kinoekraanidelt tuttav: tema autobiograafiline "Emaga kloostris" on esindatud samuti kuueosalisel lühidokumentaalide kogumikul "Juured".2 Kui "Emaga kloostris" tundub materjalina pisut toimetamata ja rabe, siis "Jääs" näeb vastupidiselt väga tugevat lavastajakätt. Tõnis Tuuga on teinud kaamera taga suurepärase töö ning lühifilmi kohta on see visuaalselt äärmiselt muljetavaldav saavutus, kus on rõõmuga ära kasutatud Eesti efektsed talvised olud. Peaosades mängivad usutavalt Mait Malmsten ja Aksel Ojari ning "Jää" rullub lahti nukra poeemina võõrandumisest, lähedusest ja vastutusest. Ehkki selle filmi teemaseos teiste lugudega on märksa abstraktsem, on kahtlemata tegemist meeldejääva ja tugeva tööga.

Kõige enam langeb komplektist välja ilmselt "Heleni sünnipäev", kus Mari Abeli nimitegelane leiab end võõrana kunagisest kodust. Näitlejatööd (peale Abeli ka Margus Prangel ja Gert Raudsep) on ka siin väga head, ent temaatiline seos ülejäänud linalugudega kõige nõrgem. Kõikuv tase on muidugi sääraste kassettide puhul tavaline: on ju filmid valminud pikema aja jooksul, mitte kõigile ette antud teema või muude juhiste järgi. Seosed kipuvad sääraste kogumike puhul sageli olema hiljem leitud ning üsna otsitud. Hea tahtmise juures võib ju "oma ja võõra" alla paigutada peaaegu kõik. Olgu siiski öeldud, et tervikuna seisab "Võõras veri" nii stiililt kui ka sisult märksa paremini koos kui näiteks hiljutine "Paha lugu"3 või ka tänavune "Juured".

"Värske veri" on seega alguses toodud kahe lähtepunkti seisukohalt õnnestumine, ehkki mõningate mööndustega oma ja võõra temaatilisel avamisel. Huvitavaid teemalõngu on rohkelt, kuid need ei haaku tervikuks: osa materjalist mängib pigem privaatsel-isiklikul, osa poliitilisel-ühiskondlikul tasandil. Nõnda lõhustub tervik erinevateks mõteteks, mille seosed saab iga vaataja vastavalt oma äranägemisele kokku klapitada. Selles pole iseenesest muidugi midagi halba, aga üldistus- ja selgitusvõime osas on pinnas olemas millekski, mis kõnetaks veelgi võimsamalt, lisaks uusi perspektiive. "Omas ja võõras" on pigem markeeritud juba tuttavad olukorrad ja probleemid.

Eriti rõõmustab "Värske veri" aga just uute talentide vaataja ette toomisega. See, et kinodesse on viimastel aastatel jõudnud niivõrd palju lühifilme (mainitute kõrval ju veel ka "Õuduskassett"4 ning BFMi tööde kogumikud), teeb üksnes rõõmu. Kvaliteet on seni kassettide-siseselt palju kõikunud, kogu "Värske veri" on aga seevastu kõrgel tehnilisel ja visuaalsel tasemel, hästi näideldud, kenasti üles filmitud ja tihedalt monteeritud. Igav ei tohiks hakata kordagi, tekib hoopis soov mitme lavastaja järgmistelgi tegemistel silm peal hoida.

1 "Ema", Kadri Kõusaar, 2016.

2 "Juured", Nora Särak, Aljona Suržikova, Kersti Uibo, Moonika Siimets, Anna Hints, Heilika Pikkov, 2018.

3 "Paha lugu", Andres Maimik, Katrin Maimik, Maria Avdjuško, Rain Tolk, Gustaf Broman Bränngård, 2017.

4 "Õuduskassett", Maria Reinup, Anri Rulkov, Lauri Randla, 2017.

Arvustus ilmus Sirbis.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: