"Dogman", rež Matteo Garrone

Kaader filmist "Dogman". Autor: CAP/MFS/Capital Pictures/SCANPIX

See toimub Napoli lähedal eeslinnas, hästi koledas ja räämas kõrghoone kvartalis, mis raamib väga hästi seal toimuva inimliku draama. Peaosas on tüüp nimega Marcello, kes peab koerte ilusalongi. Ennekõike sellel põhjusel, et ta on justkui sotsiaalse hälbega ja tundub, et saab loomadega paremini läbi kui inimestega. Aga eks ta proovib endale seal kogukonnas Itaalias kohta leida. Tema ainuke probleem on, et tal on kuritarvitav suhe ühe tüübiga, kes on klassikaline elajas – Simone – ja seal väga väikses raamis rullub lahti nende omavaheline suhe, kuidas Simone tõmbab ta vaikselt mingitesse kuritegelikesse skeemidesse, ja see tüüp, kes tahab tegelikult kõige rohkem elus rahu, peab end kuidagi kokku võtma ja sellest olukorrast välja saama. See on väike ilus hästi nukker ja karm draama, aga jube hästi tehtud. Sealt on võimalik leida ka piibelikku fooni. See on tegelikult mehe võitlus ürgloomaga. Seda Marcellot sunnitakse väga oma mugavustsoonist välja. Me ei suuda talle kaasa elada seepärast, sest ta ei ole justkui päris normaalne, aga meid vaatajatena tõmmatakse väga hästi temaga kaasa.

"Värske veri: oma ja võõras", rež Anna Hints, Marta Pulk, Evar Anvelt, Kaspar Ainelo, Philip Kaat, Ali Moniri, Tanno Mee

Fragment filmikasseti "Värske veri: oma ja võõrast" plakatist. 

Esiteks tahaks järjekordselt kiita seda produtsentide algatust, et ka lühifilmid saaksid lõpuks Eesti rahva ette toodud. See on alati natuke peksupoisi rollis olnud formaat, et mis nendega justkui peale hakata, sest tegema neid peaks, ja nüüd on näha, et kvaliteedi mõttes on asjad päris hästi. N-ö production value on filmidel päris hea, need näevad päris filmide moodi välja, erinevalt mõnedest eelnevatest aastatest, kus sellega on olnud kergelt probleeme. Nagu ikka, on nad üsnagi meelevaldselt pakendatud. Need, mis on parasjagu valmis saadud, on pandud kokku ühte kimpu. Kui tuua mingisugune märksõna, siis võiks see olla "mittekuulumine" igas mõttes. Inimesed, kes ei kuulu oma keskkonda või kellel on konflikt enda ja ümbritseva vahel.

"Seitse võõrast", rež Drew Goddard

Kaader filmist "Seitse võõrast". Autor: CAP/MFS/Capital Pictures/SCANPIX

See on huvitav selle poolest, et see on ansamblidraama, krimilugu ehk on terve rida peategelasi ja neile on võrdses osas proovitud jagada karaktereid ja rolle. Tegevuspaik on üks vanamoeline hotell, pisut allakäinud kunagine suurepärane kasiino, ja hakkab selguma, et seda hotelli kasutatakse ka muul otstarbel kui ööbimiseks. Kõigil tegelastel, kes sinna tulnud on, on – tuleb välja – ka midagi, mida nad ei tahaks teistele öelda, aga see kõik tuleb välja. Mitmed süžeepöörded on huvitavad ja mõnede arvates on ehk seda veiderdamist natuke liiga palju, aga mulle meeldib, kuidas see film ikkagi astub krimist ka välja ja proovib teha ka mingisuguse ühiskondliku statement'i või rääkida asjade seisust tol ajal Ameerikas, naiste õigustest ja poliitilisest foonist. Seal on piisavalt, mida vaadata.