Grupp tantsijaid peab pidu ning õhtu edenedes ilmeb, et keegi on joogi sisse puistanud keelatud aineid. Üsna pea kaotavad pidutsejad olukorra üle kontrolli ning järgneb kaos, mis haarab vaatajad endasse. Küll aga pole publiku jaoks tegemist nii väljakannatamatu teosega kui Noé 2002. aastal valminud "Irreversible". Kui selle ajal lahkus Cannes'i filmifestivalil saalist pool publikut, siis uus film "Ekstaas" vihastas välja vaid mõne vaataja. Tristan Priimäe sõnul on Gaspar Noé pärast eelmist ebaõnnestumist, filmi nimega "Armastus", oma tippvormis tagasi. Ka Ralf Sauteri jaoks on tegemist aasta filmielamusega.

"Filmitegijad põrkuvad tagasi julge värvikasutuse või mingite suures kirjas fontide või liiga valju muusika või liiga kreiside kaameramanöövrite ees, nagu ei ole viisakas, ütleme niimoodi. Noé'd selline viisakus ei huvita absoluutselt. Ta läheb kõigega teadlikult üle piiri ja see film on vaataja suhtes nii agressiivne, et sa lihtsalt jooksed välja või lased sellel ennast täielikult alla neelata," rääkis "Aktuaalsele kaamerale" filmikriitik Tristan Priimägi.

"Ta kujutab ette ühte keerulist ja intensiivset olukorda, kus toimub kollektiivne kontrolli alt väljumine, kus inimesed loomastuvad väga järsku ja ootamatult ja spontaanselt ja umbes poole pealt, kui sa saad aru, et asi läheb päris hulluks, siis tead, et tükk maad on veel minna ja pead ära ootama, kui hulluks see siis läheb. See elamus oli selles mõttes kordumatu ja meeldejääv," lisas filmikriitik Ralf Sauter.