Paljud head ja kõneväärsed plaadid kipuvad kodumaise turu väiksuses kiirelt püünelt kaduma. Kõik loetud muusikale pinda eraldavad lehed teevad ringi peale, väike esitlustuur, paar intervjuud, kõik. On's asi erakordselt heas turundustöös või tugevas planeerimisoskuses, ent Trad.Attack! pidas lõppenud nädalal, tervelt kaks aastat pärast oma "Kullakarva" esitlemist, maha ka plaadi nõndanimetatud finaalkontserti.

Nende kahe aasta jooksul on ansambel tublisti muutnud seda, kui suurelt võiks ka alles alustavad bändid üldse mõelda. Juba esitluste jaoks pandi nullist püsti suured lavad, mõeldi detailselt läbi uhke tehniline kujundus, ei tehtud allahindlust ühegi detaili arvelt. Nõnda ka Alexela kontserdimajas toimunud finaaliga, mida on sotsiaalmeedias aktiivselt reklaamitud juba oma pool aastat.

Kõige selle juures ei tule muidugi kahjuks, kui sul on esitleda ja finaliseerida plaat, mille pea iga tosinast loost annab välja singlimõõdu. "Sõit-sõit-sõit-sõit-sõit!" ei jõua väike ema süles istuv poisiklutt selja taga kannatamatust varjata, kui tulede kustumine juhatab alles sisse Antti Paalaneni. Kui üldse millegagi nokkida, siis Trad.Attacki valikud soojendaja osas pole alati päris kümnesse tabanud. Näiteks Põlvamaal astus ühena neist üles Reket – jah, seesama "super ei" ja "me ei tee seda öö läbi, sest mu öötöö ei saa läbi" Reket. Ka Antti Paalase rögisev kõrihääl paneb saali hetkeks võpatama. Teise looga on aga publik soomlasest lõõtsavõluril pihus. Akordionil ette vuristatud humppad saavad bassi taguva pedaali toel sisse pea ürgselt hüpnootilise rütmi ja juhatavad peaesineja enam kui vääriliselt sisse.

 Trad.Attack! Alexela Kontserdimajas 8. veebruaril 2019. Autor: Jelena Rudi

Trad.Attack! ise on suurtele lavadele kui loodud ning kogu võimsa kava tänaseks detailideni sisse harjutanud. Kui veel tunamullustel plaadiesitlustel tundus ettevõtmise mastaapsus bändiliikmeid ennastki pisut üllatama, siis nüüdseks on tegemist rajult enesekindla, kvaliteetselt kujundatud ja ideaalselt häälestatud vaatemänguga. Lavaliikumistest pillide vahetamise, efektsete valguslahenduste ja kauni taustagraafikani välja.

Ettekandmisele tuleb viimast korda kogu "Kullakarva" täismahus ja täies hiilguses – sealhulgas imekaunis "Kallimale", kiirrongina kuulaja suunas kihutav "Kabala", mastaapne nimilugu ja muidugi publiku lõplikult pöördesse ajav "Sõit". Suurele finaalile väärilist lisavunki on samuti üksjagu – "Talgo" ajal võetakse abiks kaks lisatrummarit, "Mõmmi" puhul kitarrist, "Metsa kuldsetel kuningatel" Sandra Vabarnaga kopsumahuduelli pidav torupillimängija. "Lell'o" ehtsa leelo tarbeks tuuakse aga lavale külalised otse Setumaalt.

Trad.Attack! Alexela Kontserdimajas 8. veebruaril 2019. Autor: Silver Tõnisson

Istuda on sobilik ikkagi pühapäeval kirikus ja matustel, mitte rokk-kontserdil ja õnneks kamandatakse saalitäis kannatlikku noobli esindussaali publikut viimasteks lugudeks jalgadele. Kes oleks seejuures arvanud, et üheks viimaste aastate menulooks osutub sisuliselt lastelaul, mis paneb saalitäie täiskasvanuid ühes kooris üürgama: hiired kõditasid naba, sina oled mängust vaba.

Sellega kuulutatakse üks peatükk bändi karjääris lõppenuks ja uus alanuks. Trad.Attack! on seadnud endale päris hirmutavalt kõrge lati, mida tulevikus ületada. Vägev, kuidas paberil nišitoode on suutnud justkui imeväel, tegelikult kõva töö, andekate inimeste ning väsimatu ambitsioonikusega muutuda mitte ainult üheks kõvemaks Eesti bändiks, vaid ka ekspordiartikliks, muutumata seejuures maha saetud nurkadega massitooteks. Trad.Attackis pole midagi poliitilist, ent ometi esindab ta kõike, mis võiks olla Eesti juures parim – maavillane ja looduslähedane, aga maailmale avatud, enesekindel ning isikupärane, aga sõbralik ja soe.

Jääb üle pärida, kuhu edasi? Esimesed "Kullakarva" järgsed singlid, õrnalt unenäoline "Lubadus" ning seto rahvalaulu klubipõrandale juhatav, julgelt elektrooniline "Lell'o" näitavad loodetavasti teed. Folk'n'roll!