Trad.Attack!i kolmanda albumi lähteidee on muutus, areng. Seda kajavad nii pealkiri "Make Your Move" kui uus esteetika. Kadunud on täispikka debüüti "Ah!" ja üliedukat "Kullakarvat" saatnud loodusmotiivid ja maavillasus, nende asemel on puutüvemustreid aimav modernistlik graafika, ingliskeelne pealkiri, tagid, teksad ja nahkpüksid.

Eks väljenda see kõik jõudsalt kasvanud ambitsioone. Esimesed kaks plaati tulid, nägid ja võitsid kodumaal enam-vähem kõik, mis annab. Ovatsioone on lisandunud ka piiride tagant, kuhu kolmik üha enam piidleb. Miks ei võiks olla kunagi kaua otsitud Eesti Nokiaks seto leelost inspireeritud folkmuusika. Bändi turundusmasin töötab selle nimel hoogsalt ja isegi kui osale kauastest fännidest võib uus stiil mõjuda võõristava või üleprodutseerituna, on raske panna pahaks soovi areneda ja edasi liikuda, selmet saavutatud mugavustsooni mõnulema jääda.

Selge sihiseadega pole bänd varemgi tagasi hoidnud ja otsekohese avaldusega lajatab ka "Make Your Move". Sporditarvete reklaami meenutavad read nagu "Courage. Do you have it?" ja enda julgust jutlustavad saatetekstid panevad küll hambaid kiristama, aga eks sea suurustlev stiil latti kõrgele eelkõige muusikuile endile.

Muusika kõneleb lõpuks enda eest ka muu butafooriata. Kunagi "Jaan'kenesega" leitud ja "Kullakarval" hoolega hoitud ning üha leidlikumasse muusikalisesse vormi pakitud energia pole raugenud, vaid hoogu lükatakse pigem juurde.

Kui "Kullakarva" hittidel nagu lastesalmidele ehitatud "Sõit" ja ürgnunnu "Kallimale" flirtis bändi uussiirus otsapidi imalusega, siis uue plaadi algus on puhas rock'n'roll. Mürtsuv trumm, Jalmar Vabarna 12-keelsel pillil kärisev kitarrikäik, ülbuseni enesekindel hoiak, idamaiselt mõjuvad kergelt kurjaendelised noodid ja eksplitsiitne pealkiri "Rikas sittus". Hoidke alt, lapsevanemad, kes te plaanisite maimukesi nunnu folklooriga rõõmustada, "Make Your Move" avab rahvapärimuse soppe kogu nende ebatsensuurses ulatuses.

Esimese singlina avaldatud toidukeetmise hümn "Pass-pass" annab hagu edasi. Kui seni on Trad.Attack!i muusikas domineerinud meloodilised instrumentaalsed osad, siis uut nägu loob bändile tihe sõnaline pool. Infarktiga ähvardav trummirütm otsa ja võrreldes varasema loominguga kõlab harjumist vajavalt närvilisevõitu. Veel enam folk-Prodigyks muutub 11-loolisest komplektist ehk enim välja langev "Miks te ei laula?". Ärevate helide keskelt leiab see-eest haaravalt gruuviva käigu üles "Haned-luiged".

Kiire-aeglane vahetuvad siiski üsna üle loo ning vahele jäävad teretulnud hingetõmbepausid nagu mõnusalt bassise alguse ja sümpaatselt salapärase kõlaga "Vanamees" või leevendust otsiv "Saada vihma". Päris kütet Trad.Attack! seega otsast otsani ei paku ja plaadi teine pool saadab kuulaja suunas üheksa eriti hingekosutavat minutit muusikat kahe pala jooksul.

"Lepatriinu, lepatriinu, näita, kus mu kodu on," juhatab Sandra Vabarna vokaal sisse kauni "Kus mu süda on..." – ühe mitmest näitest, et Trad.Attack! võlub sageli paladega, mis toetuvad vaid paarirealisele tekstile ja avanevad instrumentaalosa kaudu. Bändi niigi muljetavaldavalt rikkalikule helipildile tagab veel ühe lisamõõtme keelpillikvartett. Viiulid, vioola ja tšello annavad muidu jõudu koguvale ja lõpusirgega Nightwishi kergemaid hetki meenutavale loole rabava õrnuse ja hapruse.

Vähem olevat rohkem ja lõplikult teeb kuulaja relvituks lepatriinule järgnev "Armasta mind". Kuidas laulda millestki, millest on lauldud miljoneid kordi ja millest räägib õigupoolest enamik üldse kunagi kirjutatud laulusõnadest? Trad.Attack!i motiiviks on saanud panna üha juurde, rõhuda mastaabile ja ambitsioonile, siin aga heidetakse kõik kellad-viled kõrvale. Tegemist võib olla kõige lihtsama, minimalistlikuma ja puhtama palaga, mis bänd eales kirjutanud – ja kuigi see võib kõlada hüperboolina – ühe kaunima eestikeelse lauluga, mis vähemalt lähiminevikus ilmavalgust näinud. "Armasta mind armsamini enesest, armsamini emast, isast, päikesest ja kuust" – mida enamat ühel armastust otsival lool öeldagi. Taustaks muidu trummide taga müristava Tõnu Tubli napp tromboon ning aasta olulisim "oaaa" Vaiko Eplikult. Nagu põgus unenägu, pehme pilvel hõljumine.

Trad.Attack!i edu valem ongi suutlikkus toimetada edukalt erinevate tempode ja tunnetega. "Kullakarva" paotas üht traditsioonilise folgiga piirnevat ust teise järel, "Make Your Move" marsib neist tagasi vaatamata sisse. Loo "Armasta mind" kõlaline vastand, teine plaadi olulisim lugu on tantsuline "Tehke ruumi!". Õpetussõnade suvine biit ei kõlaks kohatult Eurovisioonil, kaotamata ometi bändile omast ehedust ja maalähedust. "Lippa läbi lehmalaudad, tantsi läbi talleslaudad" – tuleb välja, et laudadiskost saab kokku perfektse pophiti.

Kui võib hetkeks tunduda, et bändi pehmem pool jääb peale, on varuks "Kabala" mõtteline jätk, seekordne punkhullus "Varesele valu". Kandev kitarrikäik ja ketassaena kulgev tempo meenutavad kordamööda varast Metro Luminali ja põhjanaabrite melanhoolse raskerocki kuningaid Viikatet. Kihnu Virve ehmataks seeliku seljast. Kõige päevakajalisem pala pealekauba: varesele valu, harakale haigus, mustale linnule covid.

Pärast sellist pulsitrenni on kuulaja unele mahitamine sama hea ettevõtmine, kui äsja kilo kummikomme puginud lapse rahunema meelitamine, aga kuueminutine "Siberi unelaul" tõmbab siiski plaadile tüüne joone alla. Asjata, sest soov kohe uuesti kuulata võib olla möödapääsmatu. Päris eelkäija esteetilist ja kõlalist terviklikkust "Make Your Move" ei saavuta, aga "Kullakarva" taolise meistriteose tuules kulgemine on nagunii ebaaus saatus. Kõik värsked suunad ei pruugi igale kuulajale sobida, aga kolmandat korda järjest oma žanris ja sellest kaugele väljapoolegi korralik teetähis maha panna on igal juhul muljetavaldav saavutus.