Käisin Viljandis Lõikuspeol Etnokulpide tseremoonial. Vanu tuttavaid oli igati tore kohata ja veel toredam oli vaadata, mida uut toimub Eesti pärimusmuusikas. Sel aastal jagati üheteistkümnendaid Etnokulpe, mis teatavasti lähevad rahvahääletuse teel parima albumi, parima laulu, parima artisti ja veel üpris mitme kategooria eest auhinnasaajate kätte.

Üksteist aastat on pikk aeg ja sellepärast on paljudel vast meelest juba läinud, et selle tseremoonia nimi pole mitte alati olnud Etnokulbid. Algas see üritus 2009. aastal Eesti Etnomuusika Auhinnana. Ma tegin tollal Raadio 2s saadet "Etnokonservid" ja mul käis juba mitu aastat peas idee korraldada Eestis etnomuusika auhinnagaalat. Esiteks, Raadio 2s olid juba olemas Eesti Hiphopi Aastaauhind, metal-muusikal oli oma auhind, dubstep'i saate tegijad üritasid püsti panna oma aastaauhinda ning lõpuks eksisteeris ju ka prestiižne Raadio 2 aastahiti konkurss. Teiseks terendas silme ees BBC Radio 3 World Music Awards, tol hetkel praktiliselt maailma olulisim oma valdkonna preemia. Paradoksaalsel kombel anti esimene Eesti Etnomuusika Auhind välja samal aastal kui esimest korda ei antud välja BBC World Music Awardsi.

Ma kandsin ideed etnomuusika auhinnast paar aastat peas ja üritasin Ando Kivibergi ära rääkida, et koos midagi korraldada. Mul oli selge, et ilma Viljandi Pärimusmuusika Keskuseta oleks Raadio 2 maailmamuusika saate auhind natukene nõrgakene. Ühel hetkel tekkis Andol huvi ja edaspidine on juba ajalugu, nagu öeldakse.

Esimene Eesti Etnomuusika Auhind anti üle Tallinnas Clazzis ja sellega seondub paar lugu. Esiteks mõtlesime Katre Ratassepaga, kes koordineeris asja Viljandi poolt, anda auhindadeks õllekapad. Et sihuke maalähedane Eesti värk. Ent enam-vähem viimasel hetkel helistas mulle Katre ja ütles, et terve Viljandi peal pole kusagil võtta sellisel hulgal selliseid õllekappasid, nagu vaja oleks. Küll aga leidis ta ühes suveniiripoes nõutaval hulgal puukulpe. Häda ajab härja kaevu ja nii sündisidki Etnokulbid. Esimene üritus läks tagantjärele tark olles suhteliselt aia taha. Rahvast tuli vähe, enamik publikust moodustasid igavleva näoga mornid ajakirjanikud. Suure osa selle aasta (nagu ka järgnevate aastate) auhindadest läksid ansamblile Zetod, aga see on juba teine lugu. 

Samas, esimene Eesti Etnomuusika Auhinna pidu demonstreeris kohe, et pärimusmuusika on Eestis tähtis. Mälu järgi hääletas napilt alla tuhande inimese, mille kohta Raul Saaremets märkis, et hiphopiauhinnal läks tuhande hääletaja kokkusaamiseks aastaid. Vaikselt hakkas hääletajate arv kasvama, mina lahkusin Raadio 2st ja Eesti Etnomuusika Auhinnast sai Etnokulbid. Mida ma poleks tol ajal aga uneski näinud, oli see et kunagi kannab üritust üle televisioon ja ta muutub Eestis oluliseks meediasündmuseks. Päris esinduslikuks kusjuures – on olemas soliidne žürii, kes valib välja nominendid, auhinna tähtsus ise on kasvanud, seda märgivad artistid ise ära oma reklaamitekstides.

Nüüd, pärast mitut aastat pausi Viljandis Etnokulpide gaalal olles sain aru, et mitte ainult sündmus, vaid ka muusika ise on muutunud, ja radikaalselt. Nüüd vist võin tunnistada, et kümmekond ja enam aastat tagasi tundsin end pärimusmuusikaseltskonnas tihti valge varesena. Kogu see värk oli ülikindlais raames – laias laastus kehtis enam-vähem üheselt defineeritud arusaam, milline peab Eesti pärimusmuusika olema. Progerock (Vägilased, Oort, Kaval-Ants) oli okei, aga millegipärast polnud seda ei pungi ega metal'i lisand. Klubimuusika... jumal hoidku! Pärimusmuusika tõsipeade seas vaadati DJ-dele ja tantsuklubidele eriti pikkade hammastega, kas nüüd keegi seda meenutada soovib või mitte.

Üldse kaitses pärimusmuusika skeene end tollal kiivalt välismaailma eest. Minu jaoks hakkas asi võtma juba iseorganiseerunud muusikageto vormi. Rahvariided, märsid, linased hamed ja pidev jutt mingist ürgsest jõust, mida esivanemate helindid endas sisaldavad. Kõik see oli ja on väga tore, aga ma tundsin puudu medali teisest küljest – kaasaegsest muusikast, mis nii sisult kui vormilt kõnetaks ka inimesi väljaspool folgigetot. Jah, olid Mari Kalkun ja Sandra (siis veel) Sillamaa, hamevaba kaasaegne folk, ent nad olid pigem erand kui reegel. 

WOMEXil (World Music Expo – iga-aastane maailmamuusika äripoole kokkusaamine) õppisin tundma uut soome friiktangot – psühhedeelne muusika, mida mängisid Sibeliuse Akadeemia haridusega hipsterülikondades muusikud. See muusika oli nii ajakohane kui üldse olla võis. Ja siis kõik need fantastilised brasiilia bändid, kes suutsid kokku panna surfi, hiphoppi, garaažrocki, sambat, cumbia't ja teab mis veel.

Mäletan, et kui hiljem käisin ansambliga Klapp Saksamaal Rudoldtstadtis folgifestivalil, siis ma vaatasin kadedalt seal esinevat Kolumbia bändi, kes suutis väga hästi kokku panna triphopi bassid ja trummid ning cumbia. Kuulasin neil ja mõtlesin et sellele lohisevale biidile sobiks suurepäraselt näiteks seto laul.  Rääkisin kolumbialastega juttu ja kuulsin neilt seda kuidas taoline kaasaegne rahvamuusika paneb Kolumbias tantsima kõigist vanuserühmadest inimesi. Et miks ei võiks ka Eestis suvaline inimene kuulata kodus uut pärimusmuusikat? Aga olid ajad, kui "väljaspoolsele" inimesele tähendas eesti pärimusmuusika kohustuslikku külastust Viljandi ja Viru folgile ja ka jaanitulel simmanitamist. Sest see oli ka ainukene võimalus ennast folkmuusikaga identifitseerida – suvi, õlu, linane särk, murumüts, polka ja reinlender.

Kes otsa lahti tegid, olid muidugi Zetod. Oli päris lõbus, kuidas ühel hetkel avastas ridamisi bände, et kui Zetod seda suudavad, siis võivad ka nemad ja ihaldasid et neid mängiks Raadio 2 ja näitaks telepurk. Ehkki enamik neid kollektiivne ei saanud aru, et Zetode muusika oli kaasaegne ja kõnetas seetõttu kasvõi täitsa suvalist koolinoort. Siis tuli ridamisi kollektiive – Knihv näiteks – kes hakkasid laval kandma täitsa normaalse inimese riideid ja kellega seetõttu täitsa normaalne inimene leidis ka enda sees kontakti. Siis olid Curly Strings ja Trad.Attack!. Ühel hetkel sai pärimusmuusika salongikõlbulikuks ja juhtus see, mille pärast ma soomlasi aastaid tagasi kadestasin.

Viimatine Etnokulpide pidu oli selles mõttes huvitav ja tore, et silmnähtavalt on pärimusmuusika kogukond aastatega pika nihke teinud. Kõlalt ja visuaalselt on artistid ja muusika tavainimesele "söödavad", nad pole enam miskid eksootilised friigid, keda paar korda aastas kaemas käiakse. Võtame näiteks Black Bread Gone Mad, kes sel aastal koos Puuluubiga Etnokulpides puhta töö tegid. Pealtnäha rockbänd, kes ühendab rockbändi keelt pärimusmuusika sisuga. Väga lahe ju. Minu jaoks oli teatud unistuste täideminek aga Oopus – elektrooniline muusika, mis teeb rahvamuusika ka klubides tantsitavaks. Tulevad meelde need ajad kui kogu sellele DJ-asjandusele ülalt alla  vaadati. Ütleme nii, et geto seinad on varisenud. Aga ikkagi on kuidagi harjumatu, et Etnokulpide tseremooniat näidatakse nüüd telekas.