Tauno Vahter: Eesti omapära, pikad kultuurivõlad ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Rene Suurkaev / ERR

Äsja kinodesse jõudnud "Tõe ja õiguse" filmiversioon meenutab taas kord meile omast pikkade kultuurivõlgade teemat.

Eesti Rahva Muuseumi oma maja avamiseks kulus muuseumi asutamisest 107 aastat. "Tõe ja õiguse" esimese osa ilmumisest möödus filmi valmimiseni 93 aastat, Vabadussambal ligi 90 aastat, Rahvusraamatukogu hoonel umbes 75 aastat, kommunismiohvrite memoriaalil üksnes vabanemisest ligi 30 aastat. Sarnaseid näiteid valusalt pikaks veninud protsessidest on Eestis üllatavalt palju ja need jätavad ühiskonnale ning kultuurimälule oma jälje. Miks on sageli nii läinud ja kas saaks teisiti?

Iga juhtumit eraldi vaadates leiab ka erinevaid põhjuseid. Loomulikult nõuavad kõik suurprojektid raha, ei olnud tsaariajal lihtne Estonia ehitamisega, nõukogude ajal Rahvusraamatukoguga või uuemal ajal Kumu või Eesti Rahva Muuseumiga. On rida teemasid (filme, lavastusi, raamatuid, mälestusmärke), mida ei saanud teha poliitilistel põhjustel ("1944", "Seltsimees laps" jne). Viimasena jäävad veel kõige veidramad: tülidest, otsustamatusest ja kunstilistest lahkarvamustest tulenevad põhjused.

Enamik on näinud juba 1920ndatest pärinevaid Vabadussamba projektide kavandeid, esimest "Kevade" filmiversiooni plaaniti samuti juba 1920ndatel (ilmumisest filmini kulus 57 aastat), sahtlisse on läinud suur hulk Jaan Krossi teostega seotud filmiprojekte ning näiteks Estonia uus maja ongi seni jäänud unistuseks. Väikese riigi asi, juhtub teistelgi.

"Tõde ja õigus" tasus võlga

"Tõe ja õiguse" filmiversiooni valmimise tähtsus ei seisne niivõrd filmis endas, vaid selle valmimise, olemasolu faktis. Enamik sarnastest ühe rahva kultuuri peamistest märksõnadest on suunatud sissepoole, oma kultuuriruumile, mitte maailmale. Selles ei ole midagi imestada ega halba, sest loomulikult on vanemale kallimad oma lapse joonistused ja analoogsel teemal Poola, Bulgaaria või Myanmari film ei peagi meile samamoodi korda minema. Selle filmi valmimisega on mitmetele põlvkondadele üks kultuurivõlg tasutud, nagu tasuti võlad Kumu, Eesti Rahva Muuseumi või Kommunismiohvrite memoriaaliga, kuid rida vanu võlgu on veel tasumata.

Kui mingi kultuuris oluline nähtus, asutus või teos on liiga kauaks toppama jäänud, siis sellest tekkinud võlg hakkab oma valdkonda pidurdama. Heaks näiteks on viimasel paarikümnel aastal tublisti moderniseeritud muuseumid, mis on saanud uue hingamise. Palju räägitakse kinode kasvust, kuid tegelikult käiakse umbes sama palju ka muuseumides, aastas 3,5 miljonit korda (2017 statistika). Ilmselt oleks tulevikule mõeldes vaja järgmist arenguhüpet näiteks rahvamajade-raamatukogude liinis, mis sageli vaesevõitu. Filmide, etenduste ja raamatute uustrükkide valmimine tagab mälu säilimise. Tähtsamate märksõnade puhul on oluline neid ka aeg-ajalt uuendada, umbes nagu tuleb aeg-ajalt maja fassaadi üle värvida.

Aeg on uueks "Kevadeks"

Soomes jõudis 2017. aastal kinolinale juba kolmas filmiversioon "Tundmatust sõdurist", mis kogus üle miljoni vaataja ja värskendas oluliselt ajaloolist mälu. Meie omapära võrreldes Põhjamaade või suurte riikidega on aga see, et väga paljud asjad on veel tegemata esimest korda. See aga hoiab tagasi järgmist arenguhüpet. Näiteks "1944" ei pruugi teile üldse meeldida, aga selle olemasolu fakt loob tulevikus suurema võimaluse uudseks lähenemiseks kogu teemale.

Kultuurivõlgade likvideerimine annab võimaluse astuda uusi samme, mis ulatuvad algversioonist kaugemale ja lubavad rohkem eksperimenteerimist. Piltlikult öeldes olnuks imelik lavastada Mari või saunamees Madise vaade asjadele enne "Tõe ja õiguse" algse versiooni linastumist. "Tundmatu sõduriga" paralleele tõmmates on parem võrdlus 50 aastat tagasi linastunud "Kevade", mis uueks hingamiseks ootab uut filmiversiooni ja suure tõenäosusega selle kunagi ka saab. Kaugenemine ajastust ja algmaterjalist on viinud selleni, et üha rohkem koolilapsi on "Kevade" materjalist vürreldes aastakümnete taguse populaarsusega tugevalt võõrdunud. Olen kindel, et päris paljud üldse ei tea, et "Tõe ja õiguse" II osa alusel on 1975 tehtud film "Indrek", liiga palju aega on mööda läinud.

Veel üks huvitav kokkulangevus "Tundmatu sõduri" ning "Tõe ja õiguse" filmide puhul on rahastus, sest mõlemad said arvestataval määral toetust ka eraisikutelt. Kuna projektid on suured ja kallid, muutub selline toetus üha tähtsamaks, kui me tahame suuri asju kiiremini ellu viia. Probleemi olemus on sarnane sellega, mida juba aastaid räägitakse Eesti spordis – kui omanikud on välismaa aktsionärid, on toetus väiksem. Välismaa näidete eeskujul tuleb küsida, kus on Swedbanki nime kandev moodsa kunsti muuseum või SEB ooperimaja? Kas peab tegema kultuurile oma vähiravifondi? Vähemasti on meil mõned tanklaketi ja õlletootjate nime kandvad staadionid ja kontserdisaalid.

Isegi rahast ei piisa

Nagu näitas Vabadussamba või Estonia uue hoone juhtum, siis alati ei piisa ka raha teoreetilisest olemasolust. Mida teha, kui ei ole üksmeelt, piisavalt head meeskonda ning lihtsalt soodsat tähtede seisu, õnnelikku juhust? Kas parem on oodata 90 aastat või midagi siiski ära teha? Meil on õnnestunud ja ka rahva poolt kiirelt omaks võetud näiteid (ERM, kommunismiohvrite memoriaal, "Tõde ja õigus") ning on neid, kus valuline reaktsioon on tekkinud soovist asi lõpuks lihtsalt ära teha (Vabadussammas) või liialt keskmisele maitsele toetumise pärast (euromüntide kujundus). On poliitiliselt põletikulisi teemasid, nagu monument Konstantin Pätsile, kes õigupoolest ühe ausamba sai juba eluajal. Lõpuni õiget vastust ei ole, sest elu on näidanud, et ka sada aastat oodata pole alati garantii. Kipun arvama, et "midagi" on siiski parem kui "mitte midagi", kuigi ajutised nõrgemad lahendused võivad tihti jääda üllatavalt kauaks.  

Mitmed kaua töös olnud võimsad projektid on praeguse põlvkonna ajal lõpuks valminud, kuid rida kultuurivõlgu on veel tasuda. Muidugi esineb selle nimekirja osas erinevaid ettekujutusi: on siis järgmine mahukam projekt Estonia uus maja, raamatukogude võrgu moderniseerimine järgmise põlvkonna vajadustele, moodsa kunsti muuseum, filharmoonia, Linnateatri saal, konverentsikeskus või hoopis mõni uut tüüpi spordirajatis, mingi uut tüüpi tulevikku suunatud projekt. Kultuuriväliselt pakuvad paljudele hoopis rohkem huvi laiemad maanteed või Saaremaa sild, kuid kultuuri õnn ja õnnetus ongi see, et kasu ei teki üleöö.

Õnneks oleme viimasel ajal natuke paremini hakanud tähtsaid asju ja inimesi väärtustama, nagu ehk näitab ka Arvo Pärdiga seotu jäädvustamine mitmel pool Eestis. Ilmselt on nüüd ka tulemas monumendid Georg Otsale, Jaan Krossile ja ehk ka näiteks Sergei Dovlatovile. See näitab, et ühtaegu võlgade likvideerimisega peab alati ka mõtlema juba tulevikule – peaasi et oleks piisavalt laia vaadet seda meeles pidada ka nende valdkondade puhul, mis ei ole parajasti kõige populaarsemad.  

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: