Pille-Riin Larm alustab kirjatööd "Kellele on vaja tõlkekriitikat" tsitaatlausetega minu repliigist Postimehes, kus juhtisin tähelepanu rahvusliku kultuuripoliitika mitte kõige paremale seisule. Larm möönab, et talle ei ole päris selge, mida silmas peetakse, niisiis püüan teda aidata ja natuke asja seletada. Kuna olen seotud ennekõike kirjanduse ja pärandi valdkonnaga, keskendun sellele.

Kõigepealt juhin tähelepanu, et rahvusvahelistumise, kaasaegse eesti kirjanduse ja kirjanduspärandi käsitlemisel puudub arukas kultuuripoliitiline tasakaal. Selle hinnangu aluseks on rahastamismudelid, mis eelistavad selgelt muud kui kirjanduspärandit. Kultuurkapitali lehel olevate põhimõtete all on küll ilusasti kirjas, et kirjanduspärandit toetatakse, aga reaalsus on pisut teine. Eelmise aasta jaotuste otsuseid analüüsides on selge, et taotluste arvu ja positiivse vastuse suhet arvestades on tõenäolisim saada jaatav vastus, taodeldes raha välismaale sõiduks ja esinemiseks mõnel rahvusvahelisel festivalil. Ja kõige väiksem tõenäosus on hankida toestust eesti kirjandusklassika tarbeks. Kirjandusklassika teemalistest taotlustest pälvib jaatava vastuse umbes üks protsent kõigi taotluste arvestuses.

See on tõsine murekoht ja peavalu neile, kes tegelevad eesti kirjanduspärandi elushoidmisega. Kirjandusklassikud ise ei saa enam küsida esinemistasusid või avaldada soovi osaleda mõnel rahvusvahelisel üritusel. Kirjanduspärand funktsioneerib teistmoodi: uurimuste ja uurimistulemuste kirjastamise kujul; lisaväärtusega kordustrükkidena; konverentside ja mõttevahetuste, näituste ja mitmesuguste avalike ürituste vormis, mis nii ehk teisiti on kirjanduse ja mõtte- ning tundekultuuri harimise teenistuses.

Seetõttu tuleks minu meelest arutada eesti kultuuripoliitika selle osa üle, mis tegeleb eesti kirjanduspärandiga. Sest peale kultuurkapitali ei olegi praegu võimalust selles vallas kuskilt toetust hankida. Jah, Larm saab õigesti aru – üks tõsine mure on kultuuriministeeriumist kaotatud programm "Eesti kirjandusklassika", mis mõni aasta tagasi muudeti diskussioonita programmiks "Eesti kirjandus" ja mille eesmärgiks sai üsna pea toetada eesti kirjanduse eksporti ja rahvusvahelistumist ning kirjanike esinemisi. Nüüd on seegi programm suletud.

Kui kultuurkapital ootuspäraselt soovib keskenduda elavate kirjanike toetamisele, siis milliseid võimalusi pakub kultuuriministeerium eesti kirjandusklassikaga tegelevatele asutustele ja uurijatele? Ükski mulle teadaolev kirjanduspärandiga seotud asutus ei saa vahendeid, mis toetaksid kuigivõrd sisulisi tegevusi – need tuleb hankida omatulu näol. Kirjanduspärandi vahendamine pole paraku just äriline paradiis.

Omaette mahukas valdkond on eesti kirjanduspärandi uurimine, mida tehakse juba aastaid põhiliselt entusiasmist. Miks? Sest rahvusvahelistumise lipukirja all ei tegelda ülikoolides ega teadusasutustes enam kuigivõrd süvauurimustega meie oma kirjandusest. Need ei too kuldseid teaduspunkte ega uurimistoetusi. Rahvusvahelises ajakirjas avaldamiseks tuleb leida universaalseid teemasid, kus eesti kultuur saab heal juhul olla sobiv näitematerjal, aga mitte uurimuse enda kese. Süvateadmised ja uurimused meie kirjanduspärandist ei huvita rahvusvahelist publikut ja ei peagi huvitama. Meid ka tingimata ei huvita detailsed uurimused mõnest meie jaoks tundmatust autorist. Aga neid endid huvitavad, sest see ongi rahvuskultuur – see, mis on oluline rahvale endale.

Nii et ka meid peaksid huvitama meie enda kultuuri sügavamad tasandid. Seostada seda kapseldumisega on kas pahatahtlikkus või piiratus, mõlemal juhul aga ebaprofessionaalne lähenemine.

Heita selles kontekstis ette, et eesti kultuuriajakirjad on liiga rahvuskultuuri kesksed, mõjub aga juba ehmatavalt. Mille kesksed nad siis peaksid olema? Kas Larmile teadaolevalt ilmub veel kuskil maailmas kultuuriajakirju, mis tegelevad sügavamalt eesti kultuuriga? Kus ja millisel kujul peaks eesti algupärane kirjandus ja selle tõsisemaltvõetavamad käsitlused ilmuma, kui mitte kultuuriajakirjades, mis just selleks otstarbeks ongi loodud? 

Eestis ilmub hulganisti kaasaegset kirjandust, eesti kirjandust tõlgitakse ning eesti keelde tõlgitakse. Mulle näib, et sellega on kõik päris heas korras. Keegi ei sea kahtluse alla tõlkekultuuri olulisust mõlemas suunas. (Olgu lisatud, et tõlkimine ei muuda ühtegi kultuuri "tõlkekultuuriks", nagu Larm näib arvavat, vaid see on osa rahvuskultuuride normaalsest kultuurivahetusest.) Mure on hoopis see, et puudub strateegiline kultuuripoliitiline vaade ja vahendid meie kirjanduspärandi osas: kuidas peaks toimuma selle uurimine, vahendamine ja populariseerimine? Praegu on see nende üksikisikute mure, kes konkreetsema autoriga tegelevad. Aga neid autoreid, kellega tegeldakse, jääb aina vähemaks.

Nii et kapseldumisest on asi kaugel. Pigem mõjub toimuv vastutustundetuse ja kahjuks ka hoolimatusena.