Arvustus. Üks surmkindel aed ja varjupaik ({{commentsTotal}})

Lavastuse “Surmkindlad asjad siin elus” proovid.
Lavastuse “Surmkindlad asjad siin elus” proovid. Autor/allikas: Heigo Teder

Probleemistik, millega seisavad silmitsi lavastuse "Surmkindlad asjad siin elus" tegelased, keerleb ümber perekonna, kirjutab Karin Allik Sirbis.

Ugala teatri "Surmkindlad asjad siin elus", autor Andrew Bovell, tõlkijad Liis Aedmaa ja Laura Kalle, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Andres Noormets, kostüümikunstnik Maarja Viiding, valguskujundaja Villu Konrad. Mängivad Vilma Luik, Andres Tabun, Marika Palm, Kadri Lepp, Aarne Soro ja Rait Õunapuu. Esietendus 16. II Ugala teatri väikeses saalis.

Andres Noormets on Andrew Bovelli näidendi "Surmkindlad asjad siin elus" (originaalis "Things I Know to Be True") otsa sattumist kirjeldanud kui loteriivõitu1 – niivõrd nüüdisaegselt kaasakiskuvat näidendit (ja seda veel Austraalia autori sulest) näeb Eesti lavadel harva. Olen Noormetsaga päri. Vaatajana ei vaja ma peaaegu mingisugust pingutust, et leida oma elu ja näidendi vahel puutepunkte. Olgu selleks ema juhuslik repliik poja harjumusest unustada kõik laenatud Tupperware'i karbid enda juurde või hoopis keskealise tütre lennukas soov hüpata senisest elust tundmatusse. Bovelli tekst lööb ikka ja jälle peas pirni põlema: see kõik võib sama hästi juhtuda täna või homme, Viljandis või Adelaide'is.

Kiitust jagugu ka tõlkijatandemile Liis Aedmaa ja Laura Kalle, kelle tehtud tubli töö suurendab publiku võimalust ümbritsevast igapäevaelust see lugu ära tunda. Sõnavara ja kõnemaneer ühildub kenasti tegelaste vanuse ja iseloomuga. Pere 19aastase pesamuna puhul on õnneks üle astutud ka "sheeri-kama-grämps"-ämbrist, nii et noorte kõnekeele edasiandmisel on osavalt hoidutud absurdi minevast utreerimisest.

Isa Bobi (Andres Tabun) ja ema Frani (Vilma Luik) perekondlik evolutsiooniusk, et lastest kasvavad alati oma emade-isade paremad versioonid, on määratud purunema.

Maris Savik

Probleemistik, millega lavastuse tegelased silmitsi seisavad, keerleb ümber perekonna – ümber ühe vähestest surmkindlatest asjadest. Neli täiskasvanud last ja armastavad vanemad astuvad aga lavale olukorras, kui senine surmkindlus seatakse kahtluse alla ning tingimusteta armastusel ilmnevad tingimused. Võimust võtavad hirm muutuste ja pettumuse (valmistamise) ees ning ootused põrkavad valusalt kokku tegelikkusega. Lapsed, kelle käekäiku vanemad oma parema äranägemise järgi tahaksid suunata, otsustavad ise valida oma saatuse. Nii on vanemate perekondlik evolutsiooniusk määratud purunema: kui lastest kasvaksid alati oma emade-isade paremad versioonid, nagu lootis isa Bob (Andres Tabun) või loodab iga teine lapsevanem, oleksime pärast inim­eksistentsi sadu tuhandeid aastaid küllap juba kõik ilmeksimatud.

Ent mäetipul kasvava kuuse käbi võib kukkuda nõlvalt alla kaugele kuristikku, laps vanemate kasvatusest diametraalselt hälbida. Selle Bovelli teesi täpsust kinnitab minu silmis tõsiasi, et ligilähedast olukorda nägin tol päeval mitte ainult Ugala teatri laval näitlejate esituses. Mõni tund varem poole silmaga kurikuulsat Seefeldi pressi­konverentsi jälgides oli mu kõrvu jäänud kajama päeva antikangelase repliik: "Ma ei kujuta ette ausamaid inimesi kui minu ema ja isa."2

Alati ei pea eksimused kulmineeruma pressikonverentsiga. Perekond kaitseb ja toetab justkui tsitadell, nõrkusi võõra silma eest varjates. Noormetski on seadnud lavale aia roosipõõsastega, mille taga rullub lahti kõike muud kui roosiline elu. Kuna roosikasvatus ehk illusiooni kultiveerimine võtab suure osa Bobi ajast, võib ta tõesti jääda hetkeks uskuma, et lastest kasvavadki vanemate edukad edasiarendused. Lavastuse lõpus ema Frani (Vilma Luik) suust kõlanud soov asendada roosid millegi püsivamaga omandab nii sügavama tähenduse.

Muus osas jääb lavakujundus askeetlikuks, lastes ruumi täita inimesel ja tema psüühikal. Intriigide-konfliktide katalüsaatorina toimib just Vilma Luige Fran – roll, mille emotsionaalne spekter laiub eufoorilisest naerust väriseva raevuni. Temperamentne kõiketeadja sõnastab oma rolli ise: ema ülesanne on panna lapsed nutma, et nad elus õpiksid valu mõistma. Ta aimab muresid ettegi, liikudes justkui oma perest alati sammukese ees, ja seda lõpuni välja.

Finaali on Noormets laenanud elemendi eepilise teatri vahenditest: ta jätab publiku pimedusse muusika saatel mõtlema, pealisküsimusele ise vastama. Helikujunduse tundetoonina oleksin mõttepausiks oodanud midagi meditatiivsemat, kuid kes ei leia viimastest repliikidest lootuskiirt üles, saab selle vähemalt kaasa popilike sugemetega mitmekihilisest muusikapalast. Võimalus võtta hetk lavamaailmast oma ellu tagasipöördumiseks igatahes õigustab end.

Andres Noormetsa lavastuses ei ole küll esteetiliselt ega teatrikeelelt midagi tohutult uuenduslikku, kuid tänapäevatunnetust ja head kvaliteeti jätkub kamaluga. Teemapüstitus jääb publikule pea kohale rippuma ja mõtlemisaines ei ammendu ka pärast saalist väljaastumist. Üks on kindel: surmkindlaid asju siin elus pole palju, nagu ka lavastusi, mis sellist teemat niivõrd osavalt lahkaksid.

1 Liis Aedmaa, Andres Noormets: teatrijumal mängis mulle kätte loteriivõidu. – ERRi kultuuriportaal 15. II 2019.

2 Kaks muserdatud meest pressikonverentsil Seefeldi koolimajas. – Postimehe spordiportaal 2. III 2019.

Artikkel ilmus algselt 5. aprilli Sirbis.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: