On kombinatsioone, mis esimesel kuulmisel ei tohiks kuidagi toimida, nagu verivorst ja pohlamoos või jaapanlaste arusaamatu vaimustus kõike maitsestada kirsiõite essentsiga. Psühhedeelse popi ja retrosugemetega maailmalõpumeeleolust kantud ballaadid ei tohiks töödata. Aga Weyes Bloodi "Titanic Rising" suudab mingi ime läbi valemi välja vedada.

Kaadritagune jutustaja (kahtlaselt Enn Eesmaa häälega): Weyes Blood, kodanikunimega Natalie Mering on sündinud 1988. aastal Ameerika Ühendriikide läänerannikul California osariigis töölise ja teenistuja perekonnas. Juba puberteedieas alustas ta muusikuteed ning lauluviiside kirjutamist, mis realiseerus 2011. aastal debüütalbumiga "The Outside Room", "Väljas asuv tuba".

Weyes Blood (kelle vanemad tegelikult on muusikud) avaldas viie aastaga kolm albumit, mida üritati lahterdada rockiks, sub-popiks, psühhedeelseks folgiks ja jumal teab veel milleks. Neljas album "Titanic Rising" on varasemast pisut elektroonilisem ja eksperimenteerivam. Lood nagu "Movies", "Andromeda" ja instrumentaalne nimilugu on psühhedeelsete ja ambiendist laenatud unenäoliste mõjudega. Kui aga kuulda tausta teadmata lugusid nagu "A Lot´s Gonna Change" või "Everyday", võiks arvata, et tegu on hoopis 1970ndatest pärit paladega, mida võiks vabalt esitada Joan Baez, Karen Carpenter või kaasajast näiteks Rumer. Just see pisut jabur kombinatsioon peaaegu estraadilikust vanamoelisusest (Sekkub kaadritagune hääl: Erinevalt nii mõnestki oma kaasaegsest levilauljast on Natalie Meringi lauludes ka kaunist harmooniat ja meloodiat.) ja psühhedeelsest popist teeb plaadi veidralt huvitavaks.

Ja kui keegi veel sõnu kuulab, siis "Titanic Rising" on ühtlasi kontseptuaalne album. Eks siin on juttu ka armastusest (True love is making a comeback/ For only half of us/ The rest just feel bad), aga plaadi üldine teema on "kuidas me kõike oleme ära rikkunud", enamjaolt puudutab see keskkonnakaitset (A lot's gonna change/ In your lifetime/ Try to leave it all behind/ In your lifetime), aga Weyes Blood on ise ka usinalt Donald Trumpi kallal hambaid teritanud.

Plaadi kaanepilt, vihjena kliima soojenemisele, kujutab vee alla jäänud kodu – see pole kujundustrikk, vaid ehitati spetsiaalselt basseini põhja foto tegemiseks. Keskkonnateemalisi albumeid on ennegi kokku pandud, mõelgem näiteks Animal Collective´i loomingule või kunagi ihaldatud taieste hulka kuulunud Greenpeace´I topeltalbumile, kuid arvan, et päris paljud kuulajad ei pruugi seda seost üldse tähele panna, "Titanic Rising" on omapärane teos, mis võib aastat kokkuvõtvates tabelites üsna tihti mainimist leida.