Tänases kontekstis aga küsimust ümber sõnastades on tegelikult huvitav mõtiskleda, et kuidas üldse väljendub anne filmis? Kuidas defineerida defineerimatut, mõõta talenti ja hinnata inimese võimekust?

Kuna film on vormilt tehniline, on filmivaldkond pidevas muutumises. Rohkem kui kunagi varem on vaja hoida valdkonna fookuses inimeste loominguline potentsiaal, aga ka käsitööoskused. Ilma ande ega oskuste arendamiseta ei ole ka Eestil asja rahvusvahelisele turule.

Kui me ise näeme oma probleemide rägastikku lähedalt ja võib-olla liiga detailselt, siis suuremat pilti omav voogedastusplatvormi Netflix esindaja soovitas Eestil tulevikus hoopis rohkem tegeleda talendi hoidmise ja täiendkoolitusega. Tema sõnul ei ole Eesti praegune probleem tootmise kriitilise massi hoidmine, vaid hoopis inimesed. Tema soovitus oli, et kui Eesti tahab ka 10 aasta pärast filmiturul konkurentsis püsida, siis tuleks lisaks tootmisele paigutada tunduvalt rohkem vahendeid filmitootmise oskustööliste ettevalmistamisse.

Eesti filmitegijad maailma

Üllatuslikult on Eesti oma filmitootmisvõimekuse poolest liikunud Euroopa vähese tootmisvõimekusega riikide seast keskmise võimekusega riikide sekka (allikas: Media programmi ülevaade "Towards a definition of level playing field for Creative Europe MEDIA", Brüssel 27.02.2019). Keskmise võimekusega riikide seas on ka näiteks Belgia, Iirimaa, Island ja Holland.

Euroopas filmivaldkonnas liigub ainuüksi avalikku raha 3 miljardit eurot, koos üha hoogustuva telesarjade ja muu audiovisuaalse sisu tootmisega eeldatavasti kuni 5 miljardit eurot aastas. Filmivaldkonna investeeringud otsivad igal aastal vajalikke oskusi ja võttekohti. Eestil on, mida pakkuda, ja siia saabub märkimisväärseid välistootjaid, aga see on mündi üks pool.

Olulisem küsimus on see, et kitsalt filmitootmise allhankemaa olla pole Eestile eesmärgina piisav. Palju rohkem peaks võimaldama meie loominguliste inimeste kaasamist rahvusvahelistesse filmiprojektidesse. Eesti on andnud viimase viie aasta jooksul paljudele meie filmirežissööridele võimaluse oma annet teostada.

Meenutagem mõne aasta eest linastunud Triin Ruumeti ja Martti Helde esimesi filme ning kõrghetki, mis saabusid eelmisel aastal Moonika Siimetsa, Liina Triškina-Vanhatalo, Kaur Koka ja Anu Auna filmidega. Sel aastal lisandus Tanel Toomi kauaoodatud suurfilm "Tõde ja õigus" ja Martti Helde uus film "Skandinaavia vaikus". Oodata on Veiko Õunpuu sügisel linastuvat mängufilmi "Viimased", mille loomise lugu sai alguse Soomest – soomlased kutsusid Õunpuu oma lugu lavastama. Meil on suurepäraseid dokumentaliste nagu Joosep Matjus, Raimo Jõerand, Jaanis Valk ja animaatoreid nagu Kaspar Jancis, Ragnar Neljand, Chintis Lundgren, Sergei Kibus, Pärtel Tall jt. Need ja paljud teised, noored ja vanemad tegijad, on Eesti filmikunsti alustugi.

Need on loojad, keda peab hoidma. Eesti suudaks rahvusvaheliselt oma suurust ületada, kui toetatakse esmajoones talenti. Filmis on täna avanenud erakordne võimalus, sest Eesti filmitegijad on näidanud, et nad suudavad. Nad suudavad olla suuremad kui neilt eeldatakse.

Panustame andesse

Mis imeasi on aga anne? See on oskus näha maailma ja seda tagasi peegeldada väga isikliku kogemuse kaudu. See on maitse. Nägemise oskus, mida tuleb õppida ja süvendada. See on aastatepikkune töö ja hea tulemuseni jõudmine vajab palju aega, kannatust ja toetust.

Režissööride töö ei pruugi välja paista ja igapäevases tegevuses kajastuda. Loomine on põlemine ja protsess, millega kaasnevad kõhklused ja kahtlused, eneseotsimised ja -leidmised, erisugused täiendamised, pidev ja järjekindel mõtestamine, detailide üle juurdlemine, samas tervikpildi fookuses hoidmine – see kokku on aga leivateenimine, loominguline teostus, mida suudavad vaid vähesed.

Seda, kas põlemine on piisav, peegeldab valmis looming ja selle kohandumine oma vaatajagrupile. Mõni film ei pruugi saada suuri rahvahulki kinodesse, aga on väga oluline teatud inimgrupile. Tänapäeval on Eesti filmil vaatajaid üle maailma, mitte ainult kodus. Üksik vaataja on sama oluline kui massid. Üks ebaõnnestunud film on vajalik, et teised õnnestuksid.

Annet peab usaldama ning visiooni taga tuleb osata näha midagi, mis ei ole pahatihti käega katsutav. See on suur vastutus, aga küsigem: mida Eesti siis veel peaks toetama kui mitte andekaid inimesi? Tuleks aru saada, et kõik teised asjad on asendatavad, aga põhiosa Eesti loojatest on ainult Eestis, mitte kusagil mujal.

Et anne jõuaks Cannes'i festivalile

Praegu peaks Eesti tegelema tulevikku suunatud praktiliste õppeprogrammide käimalükkamisega. Miks mitte koostöös Netflixiga, et hoida elus tegijaid ja filmi juurde tuua rohkem käsitööoskusi. Filmitöö toob riigile palju sisse – see on atraktiivne ja keskmiselt kallimini tasustatud võimekus.

Teiseks, loomingulised inimesed peavad looma ja neile peab aega andma, et luua. Eesti film on viimase viie aasta jooksul - EV100 filmiprogrammi tulemusena - andnud endast parima ja ehk veidi pealegi. Tagajärjeks on see, et eelmisel aastal vaatas Eesti filmi ainuüksi kinodes 650 000 ja selle aasta 4 kuu jooksul juba 600 000 vaatajat. Eesti film saab olla rahvusvaheliselt tugev vaid siis, kui on kodumaal vaadatud ja väärtustatud. Filmi tugevus sõltub otseselt tegijate enesekindlusest ja kõige otsesem tunnustus tuleb vaatajalt.

Nüüd oleks vaja neid samu tegijaid innustada ja kindlustada tööga, Eesti filmi vaataja huvi püsimiseks on vaja kinnistada järjepidevust. Alles siis, kui loojad on pidevas töös, kindlad oma tulevikus ja võimalustes, vabad oma loomingus ja arengus, kodus toetatud ja tunnustatud, jõuavad Eesti filmid lõpuks ka Cannes'i filmifestivali võistlusprogrammidesse.