"See on imelugu. See on väga tore, et niisugune näitus on siia tulnud nii tuntud fotograafilt. Võta peaaegu iga pilt – keegi on ikka neid pilte näinud kuskil postkaartidel ja kus iganes. Ma ei oska öelda, kas ma ennast päriselt ära tunnen, sest see Pariis, mida Robert Doisneau on pildistanud, see on ikka palju varasematest aegadest ja Pariisis on üsna palju muutunud," rääkis Koff.

"Aga samas on seal mingisugune ajatu dimensioon, mis on seal alles ja mida küll võib sealt ära tunda. Kui me võtame kas või tema kõige tuntuma pildi – need on need raekoja suudlejad – see raekoda on seal seisnud juba kaua aega ja nüüd me teame seda tänu talle koos suudlejatega," lisas ta.

Koff märkis, et Doisneau fotograafia jätab suurepäraselt mulje, et see kõik on sündinud hetkes. "Aga kaugeltki mitte kõik pildid ei ole tal sündinud nii, et ta ongi midagi täiesti ootamatult tabanud. Ta on lavastanud ka. Kusjuures, see sama suudlejate foto on ka tegelikult lavastatud. Ta juhtus nägema neid suudlejaid, läks juurde ja palus, et "kas te oleksite nõus veel natukene suudlema, mul on kaamera kaasas, kas te oleksite nõus, et ma võtan selle üles" ja neil ei olnud midagi selle vastu. Ma lugesin, et hiljem, isegi aasta pärast seda nad enam koos ei olnud. Nende teed läksid lahku, aga selle foto peal on nad siiamaani justkui ühte liidetud."

Doisneau stiili või hoiaku kohta märkis Koff, et ta on väga helge, mingis mõttes ka pisut nukra meelelaadiga, aga enamikul piltidel – vähemalt neist, mis dokfoto keskuse näitusele on toodud – on väga palju nalja. "Selle kohta on kirjanik Daniel Pennac öelnud, et temas on mingit sellist orvu huumorimeelt. Ta oligi päriselt orb, et ta tahab, et kõik oleks helge ja kõik teeks talle nalja, ja võib aimata, et selle nalja taga on selline sügav auk, mida ta tahab sellega täita."

"Selles mõttes on siin mõlemad korraga olemas – hästi kerge meeleolu, nali, ja samas me kuskilt tajume, et kuskil on mingid sügavad ja nukrad allhoovused. Doisneau on ise ka öelnud, et tema näeb maailma nii nagu ta tahab, et maailm oleks. Ta näiteks ei käinud maailmast otsimas traagikat, mida sellist julma ja koledat. Eks see on ka kunstis väga vajalik, aga tema seda oma kunstis ei tahtnud. Ta isegi ühes intervjuus ütleb, et ta on kogu elu tahtnud mängida ja et "kui väike titt mängib oma varvastega, siis mina mängin valgusega". Mingis mõttes oligi nii, et ta justkui jäi lapseks elu lõpuni," tõdes Koff.