Kaarel Tarand. Kes küll kaitseks looma eest? ({{commentsTotal}})

Karud Valgas
Karud Valgas Autor/allikas: EJS

Loomaõiguste arengutempo on ebapiisav ning ükski inimese üksikotsus ei vii püsivate lahendusteni, ütleb Kaarel Tarand Sirbis.

Kalamajas nähti pesukaru. Valgas aga tegutseb juuli algusest kaks täiesti pesemata Venemaa karu. Juba aastaid võib Läänemaa roostikes kohata šaakaleid, kes on küll kuulutatud kohalikuks tegelaseks erinevalt tema "invasiivsest võõrliigist" konkurendist kährikkoerast, kes toodi Eestisse juba aastakümnete eest ning on siin mugavalt kodunenud. Pärnu rannas varitseb suplejaid Kaug-Idast laevade pilsiveega siia rännanud unimudil, hiidlaste toidulaua küllust ohustab villkäppkrabi ja saarlaste oma signaalvähk. Osa nimetatutest on kantud Euroopa Liidu ühtsesse võõrliigimäärusesse, mis kehtib ka Eestis ning annab loa senist elurikkust ohustavate liikide levikuga otsustavalt võidelda. Omade osas peab toetuma igakordsele üksikotsusele. Kui mõne liigi esindaja inimestele parajasti ei meeldi, kuulutatakse ta nuhtlusisendiks ning jahimeeste tööks jääb surmanuhtluse täideviimine. Halvemal juhul saadetakse kütid sõtta terve liigi vastu, nagu juhtus metssigadega, kel jätkus jultumust nakatuda katku ning sellega seada ohtu looduse krooni püüdlused heaolu ja õnne poole.

Valga vallavanem saatis valitsusele palvekirja, et nuhtluskarud kuhugi mujale viidaks. Keskkonnaministeerium peab nüüd otsustama, kas smugeldada karud üle piiri tagasi Venemaale või siis hukata. Ses mõttes vahet pole, et mõlemal lahendusel on keskkonnamõju, sest keskkonnas on kõik alati kõigega seotud. Aga vahe on selles, kas teha iga juhtumi korral juhuotsus, mis parasjagu näiliselt lahendab mõne akuutse inimmure, või jõuda inimliigi suhtekorralduses teiste liikidega mingi üldistatuma käsitluseni ning langetada poliitilis-ametkondlikud otsused vastavalt sellele terviklikule arusaamale.

Kultuskirjanik Noah Yuval Harari, kelle teoseid peaksid Eesti otsustajad küll kõik lugenud olema, jõuab raamatus "Homo Deus" loogilise järelduseni, et kui kord inimene liigina on energeetilise võimsuse poolest saavutanud positsiooni, mida ta aastatuhandeid oma väljamõeldud jumalatele omistas, siis peab inimene ka vastavalt ehk jumalikult käituma hakkama. Ükski muu liik peale inimese ei suuda keskkonda suunata tohutus koguses fossiilset energiat ega ole neil ka relvi konkurentsivõitluseks teistega. Seega on kõigi teiste liikide saatus inimese kätes. Meie piirkonnas tuntuim, vana testamendi Sebaoti-taat oli üsna vihane ja sõjakas isand. Aga parematel päevadel olid talle kõik enda loodud liigid ühtviisi armsad ja nii lubas ta igast sordist paarikese Noa laevale. Pärast aastatuhandeid pehmet ning tööstusrevolutsioonist saadik intensiivset sekkumist elukeskkonna tasakaalu on inimene keerulisemas olukorras kui muistsed jumalad. Anname endale aru, et me pole teiste liikide loojad ning et kuidas ka kahe tulbaga tabelis häid ja halbu ei jaotaks, iga valikuline suhtumine viib ummikteele, sest ühtedele (inimvaenulikele) karistuse kohaldamise tagajärgi keskkonna tasakaalule pole võimalik pikaks ajaks tõsikindlalt ette näha.

Nobelist Lõuna-Aafrikast, J. M. Coetzee pani paarikümne aasta eest oma romaanikangelase, Austraalia kirjaniku Elizabeth Costello pikalt arutlema loomade mõtlemisvõime ja sellest loomulikult tulenevate õiguste üle (eesti keeles "Elizabeth Costello", tõlkinud Malle Klaassen, Draakon ja Kuu, 2019). Ühes mõttekäigus võtab Costello jutuks psühholoog Wolfgang Köhleri teed­rajavad katsed primaatide peal. Köhleri andekaima õpilase, Sultani-nimelise šimpansi kohta omistab Coetzee Costellole järgmise mõttekäigu: "Kuigi kogu Sultani lugu [—] äratab temas küsimusi universumi õiglusest ja selle karistuskoloonia kohast universumis, juhib hoolikalt kavandatud psühholoogiline programm teda eetikast ja metafüüsikast eemale praktilise mõistuse tagasihoidlikumasse haardeulatusse" (lk 90). Sultan, nagu kõik loomad, kelle puhul tänapäeva teadus tunnistab mõtlemise, sh strateegilise, võimet, tahaks mõtelda, küsida ja saada vastuseid hoopis muudel teemadel, kui need ülesanded, mille lahendamisele eksperimendi korraldaja teda suunab. Aga et mitte nälga surra, peab ta mõtlema ja tegutsema, nagu isand soovib, sest ta on õigusteta isik.

Eestisse ülekantuna on Sultani juhtum igati ajakohane. Sajandi jooksul on inimeste õigusruumi pikkade sammudega laiendatud kõige elusa reguleerimisele, kuid hoolimata liikide kaitse, rääkimata siis lemmik- või söögiks kasvatatavate loomade pidamise seadustest ei ole keegi peale inimese seadustes endistviisi õigustega subjekt ja teistelt, sh mõtlevatelt liikidelt, eeldatakse inimesele sobivat ja inimese vastutada olevat, mitte aga loomaomast käitumist. Ja me ei kuule, kui nad inimese tegusid hinnates mõttes küsivad: "Kes sa selline enda arvates oled?"

Loomaõiguslus on edasiarendus inimõigustest, kuid sel on vähe puutumust näiteks kriminaal- või karistusõigusega. Kui loom ei käitu inimesele aktsepteeritaval viisil, on jutt lühike: kohtuväline represseerimine, deporteerimine (kui võimalik) või hukkamine. Kuidagi nüansivaene tundub, sest põhjusi, miks loom võib sattuda olukorda, mille tagajärjeks repressioonid, on miljon, ning pea kõik on algupäralt inimtekkelised. Inimene oma käitumise ja tegudega on pannud looma mõtlema ja tegutsema nii, et selle tagajärjed inimesele ei meeldi. Aga kas ka kõik loomalikud üleastumised ning eksimused on kohe surma väärt?

Karistusseadustikus on kirjas hädakaitse mõiste (§ 28): "Tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri." Kas ehk oleks aeg arutleda võimaluse üle laiendada hädakaitse reeglistikku ka inimese ja loomade suhetele?

Võtame näiteks puugi, keda vaevalt keegi lemmikloomana peab ning kel on oma toitumisharjumuste tõttu suur tõenäosus inimjumala musta nimekirja sattuda. Kui oskaks ja suudaks, oleks selle nuhtlusliigi juba ammu maamunalt kaotanud, sest inimesele nad kasu ei too ja pole ka ilusad vaadata. Õiguspärane hädakaitse suhtes puugiga on enese vaktsineerimine ja lemmikloomade puugitõrjepreparaatide kasutamine. Sellega tehakse end puugile ebameeldivaks ning puuk siirdub võimaluse korral mujale toitu otsima. Aga kas alles säärel roniva puugi küünega laiaks litsumine on hädakaitsepiiri ületamine? Muidugi, sest kuni ta pole oma kärssa inimese ihusse torganud, pole kuritegu, järelikult ei saa olla ka karistust ja eriti mitte isikuvastase kuriteo maksimummäära alusel (surmanuhtlus või eluaegne vangistus). Karusid mesitaru juures või rästaid sõstrapõõsastel me sama kerge käega ei tapa nagu puuke, aga küsimuse asetus jääb samaks.

Rahatrahve, aresti, tingimisi ja reaalset vangistust on loomariigis keeruline kohaldada, sest raha neil pole ja meie ju mõõdame kõike rahas. Aga algatuseks piisaks ehk sellestki, kui ammutaksime ideid inimese kogemusest oma liigi­sisese vägivallaga toimetulekul. Steven Pinkeri ulatuslikud andmeread (loe "Enlightenment Now", Allen Lane, 2018 või ka "The Better Angels of Our Nature", Viking, 2011) kinnitavad, et inimese vägivaldsus liigikaaslaste suhtes kahaneb vääramatult ning see hoiak on juba laiendatav ka teistele liikidele.

Parim hädakaitse vahend liigikaaslaste vastu on aastatuhandeid olnud tehiskeskkonna ehk linnade ehitamine ja see oleks hea plaan ka suhete normaliseerimiseks loomadega. Kuna loomad pole lollid, vaid hoopis edukad kohanejad, siis on inimese lohakus linna­elu korraldamisel meelitanud sinna kohale palju kutsumata külalisi. Nii nagu jääkarusid ahvatlevaid prügimägesid Churchillis või Novaja Zemljal ei ole tekitanud kiskjad ise, kutsuvad ka karu Valga tagahoovi ja kajaka Tallinna vanalinna katusele ikka inimesed oma vähese korraarmastuse ning arulagedate soovidega tehiskeskkonnas maaelu illusiooni luua. Maal ei ole inimese ja loomariigi (aga miks ka mitte taime- ja seeneriigi) suhted õiguslikult reguleeritavad, linnas ehk küll. Linna piir saab ühtlasi olla hädakaitse piir ja pakub samuti võimaluse teistele liikidele eluruumi juurde anda. Tingimusel, et me linnakeskkonna ülalpidamiseks seda muud eluruumi ei hävita.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: