Maarja Kangro luuletus. Maitsest

Avaldame Maarja Kangro uue luuletuse "Maitsest".
MAITSEST
Kakofoonia: ole tervitatud!
Kõrvadele valus võnkesagedus,
lase käia, okserööked laval,
palun! Pikk kusejuga ekraanil
või luuletuses, kaka mudilasteatris, jaa.
Estraadiballaadid, olgu peale.
Aga neonatsid? Populistlikud klounid?
Aga koalitsioon?
Nüüd ilmutab ennast hea maitse piir.
Kunsti tehakse millest tahes,
aga kelleltki ei saa nõuda vodevilli,
odavaid ehitusmaterjale,
imalat lehka ridade vahel.
Madala ja üleva segamise
auväärt demokraatia, jah – aga mitte nii.
Kes taotleb žanripuhtust,
ei taotle veel rassipuhtust.
Ja kas ka žanripuhtust –
me lihtsalt ei vala
ketšupit austritele,
suhkrut veini sisse,
ei pane neid nimesid
oma sõnadega kõrvuti.
Daamid ja härrad, kui
valitsus kollapseerub,
kas pole tagantjärele naljakad
ka traagikainvesteeringud?
Vihm, mis mõjus dekoratiivselt, on järele jäänud,
kruiisilaeva korsten ajab tossu.
Kui silmad sulgeda ja jälle lahti teha,
on laev nihkunud, vöörile on maalitud
silmad ja suur punane suu. Pihlakad
tee ääres on juba oranžid,
ööd pimedamad. Saed on
käima tõmmatud, aga demokraatia
institutsionaalne
sõrestik
hoiab
veel
kõike püsti.
Võib-olla oli Fortinil
kargem kirjutada
vaiksetest rõhujatest, kes räägivad telefoniga,
viisakad röövlid annavad
kahtlemata šikimaid kujundeid.
Luuletused ei muuda ikka veel midagi,
mitte eriti, low impact,
ja saast ei kahane sellest, et teda ei vaadata,
nii et kirjuta, sest vodevill kirjutab ennast niikuinii.
Iivelduse vastu, öeldakse, aitavat ingveritee.
Toimetaja: Merit Maarits