MAITSEST

Kakofoonia: ole tervitatud!

Kõrvadele valus võnkesagedus,

lase käia, okserööked laval,

palun! Pikk kusejuga ekraanil

või luuletuses, kaka mudilasteatris, jaa.

Estraadiballaadid, olgu peale.

Aga neonatsid? Populistlikud klounid?

Aga koalitsioon?

Nüüd ilmutab ennast hea maitse piir.

Kunsti tehakse millest tahes,

aga kelleltki ei saa nõuda vodevilli,

odavaid ehitusmaterjale,

imalat lehka ridade vahel.

Madala ja üleva segamise

auväärt demokraatia, jah – aga mitte nii.

Kes taotleb žanripuhtust,

ei taotle veel rassipuhtust.

Ja kas ka žanripuhtust –

me lihtsalt ei vala

ketšupit austritele,

suhkrut veini sisse,

ei pane neid nimesid

oma sõnadega kõrvuti.

Daamid ja härrad, kui

valitsus kollapseerub,

kas pole tagantjärele naljakad

ka traagikainvesteeringud?

Vihm, mis mõjus dekoratiivselt, on järele jäänud,

kruiisilaeva korsten ajab tossu.

Kui silmad sulgeda ja jälle lahti teha,

on laev nihkunud, vöörile on maalitud

silmad ja suur punane suu. Pihlakad

tee ääres on juba oranžid,

ööd pimedamad. Saed on

käima tõmmatud, aga demokraatia

institutsionaalne

sõrestik

hoiab

veel

kõike püsti.

Võib-olla oli Fortinil

kargem kirjutada

vaiksetest rõhujatest, kes räägivad telefoniga,

viisakad röövlid annavad

kahtlemata šikimaid kujundeid.

Luuletused ei muuda ikka veel midagi,

mitte eriti, low impact,

ja saast ei kahane sellest, et teda ei vaadata,

nii et kirjuta, sest vodevill kirjutab ennast niikuinii.

Iivelduse vastu, öeldakse, aitavat ingveritee.