Arvustus. "Tuul" pole põski paitav tiivapuude ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Maarja Kangro.
Maarja Kangro. Autor/allikas: ERR

Maarja Kangro

"Tuul"

Nähtamatu Ahv, 2019

"Tuul" nagu ka "silm", "süda" või "hing" on soome-ugri päritoluga sõna. Kuivõrd viitab sõnade hääldus nende olemuslikule tuumale, on kaheldav, ent siiski on vähemasti sõna "tuul" vokaali venitades tuule kurblikule undamishelile päris lähedal. Miks ei assotsieeru tuulega suvine laisk õhuvirvendus? Vahest on see liialdus, aga tuul seostub siinsel laiuskraadil millegi veidi ebamugavaga – harva meenuvad tuulest mõeldes soojad lõunaiilid. Pigem peab tuulise ilmaga end ikka sisse pakkima, lipa-laperdavad mantlihõlmad keha ligi sikutama ja tegema kõik, et saaks kiiresti minema. Maarja Kangro luulekogu "Tuul" pole samuti põski paitav tiivapuude, vaid terav ja kohati kile maja nurga tagant jalust maha niitev jõud – paratamatu argipäevasus, mida ometi püütakse vältida, kogemustest peletada ja neid piirata: "milline tuul / kusagil soojeneb / õhurõhk muutub / molekulid kerkivad sööstavad / see on seesama õhk / seesama atmosfäär isegi kui hädisem" (lk 11).

Kui tahta ärritada raamatuarmastajaid ja raamatut kaane järgi hinnata, meenutab läikiva pehme kaanega "Tuul" esialgu mõnd üheksakümnendatest pärit disainiäpardust, puudub vaid Comic Sansi kirjatüüp ja ruumiline varjutusega pealkiri. Varsti õigustab teose sisu tema välimust: rabeda ja distantseeritud, veidi äärmustesse kalduvate tekstide kaanel ei riivagi kõledana tunduv negatiivis foto ja pealkirja kitšilik kujundus kõrgläikelisel paberil silma. Eelmainitud kombinatsioon hakkab oma elu elama ja käitub sisu suhtes nagu eessõna, mida esialgu lihtsalt lugeda ei taipa. "Tuul" on tavalise luulekogumikuga (mis pole just antoloogia või valitud teoste väljaanne) võrreldes märgatavalt kogukam. Kogukus ei seisne pelgalt lehekülgede arvus, vaid ka tekstide tummisuses, see on nagu teepoti põhja lehtedele seisma unustatud pool sõõmu teed. Naiivse lugejana ei tasu Kangro tekstidelt oodata kergust ega helgust, mis on ühelt poolt rahustus Kangro fännidele, teisalt aga hoiatus tema uutele lugejatele.

Kangro viimasest luulekogust "Must tomat" (2013) on möödas peaaegu kuus aastat, vahepeal on ilmunud proosateosed "Hüppa tulle" (2014), "Klaaslaps" (2016) ja "Minu auhinnad" (2018). Laias laastus on "Tuules" intensiivistunud varasemate luulekogude reljeefid. Seda saaks eelmiste kogudega võrrelda umbes samamoodi nagu kõrvutada Lõuna-Eesti kuppelmaastikku Alpide mäeahelikuga. Kangro luuleloomingut järjestikku lugedes annab selline gradeeriv joon mõistagi aimu autori käekirja süvenemisest, tonaalsuste intensiivistumine on aga pigem viide küpsemisele ja kunstiliste prioriteetide selginemisele.

Varasemast loomingust on "Tuules" tuttavad luuletajatest ja luulest kirjutamine, poliitiliste ja filosoofiliste vaadete rõhutamine, paikade, linnade või riikide sage mainimine (ilma edasise seoseta), tuntud autoritele viitamine, värvikad kirjeldused ja nende kaudu loodud detailsed pildid. Hakitud luuleread, harvad keelelised mängud ja elegantsed sõnastused, nagu ka veidi tahumatu, ent siiras ütlemise laad pole luulekogudes eriti teisenenud. "Tuules" on kohal teatud distants, mis tuleneb eeskätt enne mainitud deskriptiivsusest, kuid ehk mängib oma osa seegi, et autor kasutab minavormi asemel sageli hoopis temavormi. Nii, jutustades justkui läbi kellegi teise pilgu või jutustadeski kellegi teise lugu, lõhutakse isiklik kontakt autori ja teksti vahel.

"Tuule", aga ka Kangro eelmiste luulekogude puhul paistab silma autori eruditsioon ja tõlkijakogemus. Sagedased viited teistele autoritele, pistelised võõrkeelsed, peamiselt inglise- või ladinakeelsed fraasid ning tekstidest läbi libisevad kohad toimivad katkestustena: "rääkinud nietzschest augustinusest / ja isegi tillichist" (lk 53). Kahtlemata on iseäranis ladinakeelsed pikked elegantsed ja mõjuvad ootamatult: "jaa me oleme / (tõesti nagu) vaginae dentatae" (lk 19). Üllatavad aga tekstid, milles kasutatakse poeetilisse keelde harjumuslikult mittesobivaid sõnu: "kas meie püüdlikud lühenevad telomeerid" (lk 58), "raevuka paatosega / tulevad rohelised lained / nagu neil oleks midagi öelda / vaht lendab meeletu agitatsioon" (lk 45). Mehaanilise kõlaga sõnad mõjuvad poeesias esialgu võõristavalt, ent teisel lugemisel tekitab dissonants õrna närvikõdi ja dünaamikat.
Eesti nüüdisluule harvaesineva joonena seob Kangro teksti ohtralt mütoloogilise päritoluga viiteid: "laiosel on viltkübar peas / teismeline oidipus ei ütle / vabadus vabadus vabadus" (lk 13). Kohati aga tundukse tekkima oht, et lugeja ei jõua nii mitut kihti omavahel ühendada ja tervikmõte läheb kaduma; krüptilisus on ahvatlev, ent eksitav. Tõenäoliselt on seegi üks valik, mille ees autorid paratamatult seisavad – kas anda järele kunstilises tervikus või lugejasõbralikkuses.

Küllap säästab Kangro eruditsioon ja elukogemus teda vajadusest tegeleda enesedefineerimisega, ennast tekstide kaudu kuhugi eksistentsiaalselt paigutamisega. Ta on selgelt jalgadega maa peal. Enesekohane selgus on võluv ja sellest lähtub ka suurem osa kogumiku tekstidest. Indiviidi puudutavate psühholoogilis-filosoofiliste küsimuste lahendamise asemel tegelevad luuletused pigem üldinimlike olemuslike probleemidega nagu surm. Surelikkusest ja surmast kirjutamine võib kergesti klišeeks muutuda ning kalduda melanhoolsusesse, kui ei vahendata surelikkuse paratamatust ja seda, et see on osa inimene olemisest. Kangro vaatab surma aga varitegelaste kaudu, ta tunnistab surelikkust emotsioonideta ja seirab seda distantsilt: "mitte paljas teadmine vaid peaaegu kogemuslik / selgus / et ükskord mädanevad / ka tema kandilised sõrmed ninakõhr" (lk 56). Kangro ei väljenda ükskõiksust, vaid hoopis arusaama, et püsivusega ei tasugi võidelda.

Kangro tekstides valitseb kui mitte käre, siis karmikäeline ja otsustav toon. Kui tarvitseks skaalale paigutada, paikneksid tema proosa- ja luulekogud kirjutamistooni poolest skaalal Moguči–Ruitlane–Sinijärv. Esialgu osutab sellele tekstide laetus: neis on vähe tundelisust, pigem leiab rangust ja nurgelisust. Teisalt näitab seda luuletuste fookus: jutustaja vaatleb horisonti, tal on salakaval antropoloogipilk, millele annab kontrasti väike huvi enda tunnete vastu: "niidetud õuemurusid aga venelased / ei niida vaid tõmbavad rõõmsalt kortsu / joovad viina kärsatavad liha / kuigi seda viimast / neil muidugi pole" (lk 13). Tekstidest leiab vähe kunstilisi kujundeid või mahlast keelemängu. Vahest silmapaistvaim tekst, milles autor tähendusega mängib, on "Jutumärgid". Jutumärgid ei ole mitte niivõrd interpunktsioon, vaid kui valskus ja silmakirjalikkus, ometi on nii, et reaalsed jutumärgid loovad mõlemad tähenduskihid:

häälest on kuulda
oled need omale
ümber tõmmanud
see on su edev okaskroon
päästev saatana
jäljerada
"" "" ""
[---]
aga nii see ei lähe
karistust sa kätte ei võida
'ei ole' 
käib lõpuks jutumärkideta 
mitte mugavalt "ei ole" "sind"
vaid tõesti ei ole sind
ega põrgut (lk 96)

"Tuules" esineb ausa vaataja pilk, mis ei pööra pead võikust kohates ära, vaid vastuoksa läheb lähemale ja takseerib vaadeldavat statistikaameti palgalise pilguga: "seesama / abjektsioon / meis / kõigis / pime / seismiline / jõud" (lk 105). Abjekti võiks Julia Kristeva järgi mõista kui midagi omaksvõetamatut, mis tõukab endast eemale, sest on süsteemi või kokkuleppelise korra väline ja pelutav, äratades samal ajal iha ja uudishimu. Sellist liigitamist võib edukalt kasutada ühiskondliku mõõtme piires: ühelt poolt paistab läikivatel klantspiltidel etendatud perfektsus ja eri kanaleid pidi arendatav vaikimisi kokkulepitud OK; teisalt kõik, mis sellest välja jääb. Väljajääv osa, samal ajal paratamatu ja eemaletõukav, on põnev. Kangro ei tõuka kõlblusevälist eemale, vaid lõimib selle kirjutamise kaudu normikogumi hulka, suhtudes sellesse lapseliku uudishimuga; ta jälgib ühiskonda nagu ämm, kes vaatab häbitult minia voodi alla, et kontrollida, kui korralikult too koristab. Salakaval nahaalsus ja katete alla piiluv toon kõlavad hästi kokku detailitäpse kirjeldusega: "karvase perseprao kurbus ja salapära [---] / aga mehel on valkjas liha kas ta keeras end nüüd / veidi / kas on aimata ka munandit ja tõesti on / kõigile eksponeeritud perse / kohatu presentne munand / keegi ei vaata suur sallivus / ta astub veel lähemale" (lk 79). Just lähemale astumine, kui teised astuvad eemale, on luulekogu alateadlik meelestatus.

Kangro tekstid on veidi nagu see tüdruk, kelle eest emad oma lapsi hoiatavad. Poisse seepärast, et sellise tüdrukuga ei tasu baarikaklusesse sattuda, sest ta annab kõigile vastu silmnägu; tüdrukuid aga, sest selline õpetab baaris kaklema, ent head tüdrukud ju ei rüsele. Tekstide kirjanduslik ja ka antropoloogiline väärtus ei seisne mitte ütlemise viisis, vaid selles, millest on valitud rääkida.

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Allikas: Värske Rõhk

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: