Eksperimentaalne muusika tähendab võimalust katsetada varemkuulmata helimoondusi, mida popmuusikas veel ei julgeta, ei taheta, või plaadifirmade soovitusel artistidel isegi ei lubata kasutada. Eksperimenteerimine viib aga muusikaskeenet edasi. Traditsioonilistest helidest kõrvalekalded võib jagada kuulajasõbralikeks ja protestimeelseks antimuusikaks.

Mõni otsinguline muusik nagu Aphex Twin või Flying Lotus on leidnud oma niši, milles on läbi löönud ka majanduslikult. Mõni helilooja teeb muusikat peamiselt endale, sest see on nende hobi, miski, mis toidab nende hinge. Venetian Snares ütles intervjuus FACT Magazine'ile, et talle ei meeldi teha muusikat teistele kuulamiseks ja esineda laval ning üldse on tal ükskõik, mida keegi tema loomingust arvab. Mõni aeg hiljem palus ta fännidelt rahalist abi, pöördudes palvega tema muusikat osta ja tema tegevust seeläbi toetada. Kahtlemata polnud see talle kerge ning nõudis uhkuse alla surumist. Millegi loomine on alati eneseohverdus, ja kunst on ikka valu.

Blanck Mass, kodanikunimega Benjamin John Power (pool duost Fuck Buttons - toim.), võiks olla selline artist, kes peaks olema tänulik, et tema eksperimentaalset laadi muusikat on seni hästi vastu võetud. See pole tavaline, et avangard võidab nii kriitikute kui kuulajate poolehoiu ning saab nautida kommertsedu. Tema lugu "Sundowner" kõlas 2012. aasta Londoni Olümpia avatseremoonial, seega sai sellest osa ligi 900 000 inimest üle maailma. See on ülikõva tunnustus, mis võib artistile ka korralikku egolaksu lüüa. Kui varasematel albumitel domineeris industriaalselt mürane post-rock, ambient ja drone, siis neljandal, seni kõige karmimal sooloalbumil uurib Power tantsulisemat süntpopi territooriumi, aga omapärase groteskse prisma kaudu. Plaat leinab meile tuttavat maailma, sest ületarbimine on pannud homo sapiens'ile diagnoosiks väljasuremise.

Pärast lühikest introt, milleks on raskelt arusaadava vestluse salvestus, lajatatakse ilma mingi hoiatuseta kuulajale nagu kiviga näkku brutaalne metal-mõjudega industriaalrada "Death Drop". Moonutatud röökiv vokaal, eepilised süntesaatorimeloodiad ja haarav bassimeloodia sunnivad pead kaasa liigutama. Seitsmeminutine lugu on algusest lõpuni raevuka energiaga laetud. Raputab ikka korralikult läbi küll. "House Vs. House" ja "Hush Money" jätkavad sarnast liini, kuigi vähem lärmakalt. Neist esimene sobiks mõne küberpunkfilmi heliribale. Kõigi saundidega on liialdatud! Arvestades, et albumi teema on arutu massitarbimine, on ülilopsakas helipilt tõenäoliselt taotluslik.

Staadionirockilik esiksingel "Love Is A Parasite" rabab Belgia reivi moodi meloodiatega. "Creature/ West Fuqua" drone'ilikud psühhedeelsed vaibid ja õhuliselt kerge melanhoolse kõlaga harf pakuvad hingetõmmet tempokate radade vahele. Albumi lõpp vajub ära, sest hiphopiliku biidiga "No Dice" ja niisama urisev "Wings Of Hate" ei lao letti enam midagi uut peale juba tuttavaks saanud lahenduste.

"Animated Violence Mild" on kohati agressiivne ja kaootiline, paksu helimüüriga tulnukreivi meenutav teos. Blanck Mass viskab kuulaja suunas lühikese aja jooksul tohutu koguse erinevaid kõlasid, mis veidral moel kokkuvõttes lummavad. Kui saaks popmuusikat hakklihamasinas purustada, siis selline olekski lõpp-produkt.