Turbulentsed ajad nõuavad taustale turbulentset muusikat. Pool Fuck Buttonsist ehk Benjamin John Power on selle niši kenasti ära tabanud ja tema soooloprojekt Blanck Mass pole kindlasti vaid põhibändi jääkidest koosnev nähtus. Kuigi müstilistele ambientmaastikele keskendunud debüüt polnud omataoliste seas teab mis särav pärl, korvas esmase ebaedu tuhandekordselt tunamullune "Dumb Flesh", kus endale korralikud rütmirakked pähe saanud mässumeelne sämplimüra ja sündiragin andsid kogusummaks midagi palju enamat, suisa ülevat. Tema ühtaegu nii ähvardavalt tume kui uimastavalt võluv käekiri on eksimatult eristatav ka uuel albumil, kus peaosalisteks taas modulaarsüsteemid ja keskkonnahelid.

"World Eater” püüab olla juba teadlikumalt ekstreemmuusika, mida reedab ka Swansi albumi "Seer" kaanekujundusega sarnanev sümboolika (Swansi kaanepilt:

)

See pole muide ainus paralleel - Blanck Massi muusika on umbes sama vali, kompromissitu ja eepiline ning sellega tasub tutvuda juba pelgalt kordumatu kõla pärast. Iseasi muidugi, millisest albumist alustada.

Tänavune LGBT ja loomakaitse sõnumeid edastav kauamängiv on endale küll tugeva visuaali leidnud, kuid selle kõhualune tundub olevat pehmem kui varem. Pärast salapärast mängutoosi helinatega introt ja albumi parimat, megaekstaatilist helihorrorit "Rhesus Negative" komistab "World Eater" ootamatult murtud rütmide otsa ("Please" - vaadake alt videot, "Silent Treatment", "Hive Mind"). Algab piinarikas äraspidi vokaalkatketega heliväänamine, mis sobiks ehk mõne EDM-festivali puhkeruumi või hilishipsterite aftekale. Täna Blanck Massi viljeldav vaporwave võib ju tänu veealuste karjete ja kosetaguste helindite kasutamisele mitmetähenduslikku allteksti omada, kuid maailma sööva türannia, territoriaalse tagurluse, sallimatuse ja muu loomaliku ohjamisele see vaevalt efektiivselt kaasa aitab. Selleks on siinsed ideed liiga kulunud ja hambutud.  Albumi kummastav liigendatus pakkus autorile kahtlemata mänguruumi, kuid paraku ei õnnestunud tal seda täiel määral ära kasutada ja tulemust pole seetõttu ülearu huvitav kuulata. Suurem osa hindest läheb plaadi esimesele 11 minutile ja sümboolseks avansiks edaspidise eest.